Vastastikuse viisakuse nõudmine ühiskonna liikmetelt ei ole diskrimineerimine.
Ühiskonnas on alati olemas mingid sisereeglid, mille täitmine on kõigile vähemalt soovitav, ja kui keegi neid reegleid rikub või koguni ülbelt ignoreerib, siis on loomulik, et temasse ei suhtuta hästi, – ja ka see pole diskrimineerimine, vaid loomulik reageering ühiskonnaliikme halvale käitumisele.
Me kõik oleme ühiskonna liikmed, ja normaalseks rahumeelseks kooseksisteerimiseks on vajalik kehtestada reeglid. Ja nõuda kõikidelt nende reeglite austamist.
Kas poliitikas osalemine ja võimul olemine mõjub inimesele nagu tugev kaikahoop vastu pead?
Meil on võimul destruktiivne ideoloogia.
See tahab ära hävitada normaalsed ühiskondlikud suhted, vaimsuse, inimlikkuse, kristliku kultuuri, inimese hinge. Terve mõistuse.
Kurat käib ringi nagu möirgav lõukoer, ja otsib, keda neelata.
Sageli on ta vaikselt hiiliv lõukoer – ent võib ka öelda, et kogu see liberastide võlts retoorika ongi see lihahimulise lõukoera möirgamine, mis peaks igale mõistlikule inimesele kuuldav ja läbinähtav olema. Millele iga arukas inimene peaks vastu hakkama.
Ühiskond ei saa eksisteerida rahus nõnda, et iga grupikene kisub tekki enda peale – nõuab õigusi endale ja kõikidelt inimestelt tunnustust oma eluviisidele, aga ise teiste õigusi ja vajadusi ei arvesta. Üldist kultuuri ei austa ega arvesta, pigem püüab selle vastu mässata ja halvustab seda. Või koguni püüab seda hävitada.
Ei tohi mingi üks grupp tervele ühiskonnale peale pressida oma isiklikku elulaadi, oma eelistusi, oma isiklikke tahtmisi ja ihasid. Kes sealjuures väärikusest rääkides käituvad täiesti ebaväärikalt. Ma ei saa austada inimesi, kes ise oma väärikust alandavad, ennast mingiteks erinevateks seksuaalideks liigitades.
Isekus ei ole väärtus. “Mina tahan” ei ole mingi argument.
Inimene peab ühiskonnas elades arvestama teiste inimestega. Ühe ühiskonna liikmed peaksid üksteisest lugu pidama.
Väärikas käitumine ongi teistest lugupidamine. Kes väärikalt ei käitu, see ei pea teistest lugu. Ja muidugi ei pea ta lugu ka endast, sest endast lugupidav inimene käitub väärikalt.
Usaldusväärsus, mõistlikkus, inimväärikus, ilu, kultuur, haridus, viisakus, rahvuslikud traditsioonid, kristlikud põhimõtted – need on väärtused. Sallivus, avatus ja mitmekesisus ei ole väärtused. Need on kirjeldavad terminid. Iseenesest ei ole nad ju väärtused.
Inetus ei ole väärtus. Ka mitte väärikas. Inetus on vääritus.
Igal inimesel on enesetaju, enesetunnetus. Arukas inimene ei mõtle ju endale identiteeti välja, väljamõeldud identiteet on võltsidentiteet ehk täpsemalt öeldes: pettus. Inimesel tuleb aidata oma tõelist identiteeti ära tunda, kui ta ise sellega hakkama ei saa.
Tõeline identiteet põhineb inimese väärtustel, mitte veidrustel. Mitte veidruste järgi ei tohi inimesi (või ennast) liigitada ja identifitseerida. Mitte rumaluse järgi, vaid tarkuse järgi. Igaühel on mingi tarkus, ja ka mingi rumalus.
Arukas inimene ei liigita ennast oma rumaluste järgi, sest ta ei taha seda rumalust süvendada, vaid sellest lahti saada, kui vähegi võimalik. Inimese ideaaliks peab olema ilu ja harmoonia, mitte inetus ja kakofoonia.
Haridus – ja võim üldse – tuleb rumalate inimeste käest ära võtta ja anda tarkade kätte.
Eriti oluline on haridus, – kuidas saab rumal õpetada tarka? Eks ta ole ju narr, aga tema narrust näeb ainult see, kes on temast targem. Paraku. Rumal jääb ikka teise rumala võrku kinni.
Ühiskonnas peaks ideaaliks olema harmoonia – igale ühiskonnaliikmele peaks olema oma väärikas koht. Vastavalt tema väärtustele, mitte veidrustele.
Ühiskondlik mudel ei ole mingi väljamõeldud stereotüüp, millest tuleks lahti saada, – või uute võltside stereotüüpidega asendada.
Ühiskonnas peavad kehtima mõistlikud reeglid, see ei ole vabaduste piiramine, see on korra loomine. Sest inimese loomuses on palju pahelist, nagu näiteks see, et tugevam kipub nõrgemale liiga tegema, teda ära kasutama oma huvides, teda sundima oma tahtmist tegema. Reeglite vastu mässaja ei ole ühiskonna ehitaja, vaid lõhkuja, hävitaja, ühiskonna lõhestaja.
Tänapäeva uusliberaalid ehk liberastid hindavad rumalust. Isekust. Omakasu. Rumaluse võimu tarkuse üle. Tarkuse allumist rumalusele. Mõelge ometi, mida see annab tervele ühiskonnale? See ei annagi midagi, see hoopis võtab väga palju ära.
See võtab ära meie raha, meie väärikuse, meie inimlikkuse, see võtab meilt ära ilu, väärtused, isiksuse, vabaduse, õigused, normaalsed suhted, normaalse keskkonna. Rumal liberasm.
Mina tahaksin, et elu oleks ilus ja lihtne. Inimlik ja aus. Väärikas.
Et riik oleks rajatud vastastikusele teenimisele, mitte vastastikusele röövimisele – mina röövin sind ja sina röövid mind, võtame kõik nii palju kui võtta annab, arvestamata ausaid majanduslikke suhteid ja meie kõigi vajadusi.
Meelevigased ei tohi valitseda tervete inimeste üle. Terve inimene ei pea ära õppima seda, mida meelevigane peab toredaks, aga mis tervele paistab narrusena.
Malle Pärn