Hiljuti rääkis süstlaminister Karmen Joller sellest, et kõik märkavat ainult valitsuse ebaõnnestumisi, ja tõi õnnestumistena välja rea kõrgeid kohti rahvusvahelistes Exceli-tabelites. Seejuures on enamasti tegu siiski “liberaalilt liberaalile” märkamistega, nagu oli ja on Kaja Kallase autasudega, ning lisaks annavad rahvusvahelistesse organisatsioonidesse andmeid needsamad valetavad poliitikud, kelle suu siin iga päev suitseb.
Aga saavutusi võimuliidul tõesti on. Pisipuudel Eesti 200 saavutas võimu juures kiiresti enneolematu positsiooni allpool valimiskünnist. Riigikogusse pääseti suure hurraaga, sest meedia varjas vargaplika Lehtme tegemisi, aga kui need välja tulid, kukkus E200 kolinal 1-2%-parteiks. Ilmselt saab tast esimene poliitprojekt, mis kukub pjedestaalilt otse prügikasti.
Eesti 200 nõrkuseks on rämpspoliitikud: homoagent Tsahkna, kes käib välisriikides valitsusvastaseid üles ässitamas; moslemivangide-lemb Pakosta, kes muudab juba homopealinnaks saanud Tartu Alcatrazi vanglasaareks; Eestit haridussüsteemi venestav puhvaika-ja-balalaika Kristina Kallas; Riigikogu naerunumbriks teinud Lauri Hussar; nullteadmistega põllumajandusministriks saanud noor-Terras… sellistega taheti teha pikka plaani, aga maanduti sopaaugus.
Reformierakonna kustutavad ära flaierijagajatest ministriteks tõusnud noororavad, kellele vanemad kommunistid õpetasid kord, et rahvast ei maksa välja teha, neist tuleb üle sõita. Ja nad sõidavadki, riik ja rahvas eri suundades. Kui Kaja Kallas võimule sai, oli kõik ilus, reiting püsis 35% peal ja siis hakkas langema, sest keegi ei osanud valitseda. Nüüd on Eestil reformierakondlik valitsus, kellel populaarsust pole ollagi ja see vähenegi tuleb erakonna enda seest.
Mitte miski pole neil õnnestunud. Müüdi “kindlalt kaitstud Eestist” purustas esimene Ukraina hulkurdroon. Maksupoliitika ei põhine mitte korras majandusel, vaid raha väljapumpamisel kodanike ja ettevõtete taskutest. Ehk siis näeb oravate majandusmudel välja nii: milleks minna tööle, kui saab varastada. Reformierakond taastas ka NLKP poliitika venekeelse odavtööjõu sisseveo osas, kukutas eestlaste sündimuse ajaloo madalaimaks, kuid tõstis pjedestaali kõrgemale astmele viljatud seksuaalvähemused, loovutas suveräänsuse Euroopa Komisjoni autokraat-bürokraatidele, jne, jne.
Saavutused on tõesti vägevad, aga mitte pluss-, vaid miinuspoolel ja seda näitab viimane Norstati populaarsusuuring: “Koalitsioonierakondi toetab kokku 14,2 protsenti vastajatest.” Kuriteokaaslased sotsid-marksistid oskasid rottidena uppuvalt laevalt põgeneda, tõsi küll, mitte vabatahtlikult.
Eesti elu hukka ajanud kaabakad on ääretult ebapopulaarsed, aga siiski veel võimul, ning teevad viimast laastamistööd. Kas eesti rahval jätkub arukust tuua peatsetel valimistel võimul tõsimeelsed jõud, nagu EKRE?
Uued Uudised