Nimetu rahvasaadik, endine reformierakondlane, kes alles paar päeva tagasi oma erakonnast lahkus, teeb nüüd aknaalustele ettepaneku toetada rahvale tundmatu harrastuspoliitiku Tiit Lanna ülesseadmist presidendikandidaadiks. See stseen väärib jäädvustamist Eesti poliitilise ajaloo kõige mustematele lehekülgedele.
Siin ei ole tegelikult oluline Nimetu isik ega isegi Tiit Lanna kahtlase väärtusega poliitika. Oluline on põhimõte. Inimene, keda keegi ei ole valinud aknaaluseks, kes on reetnud 1289 valija usalduse, kelle häältega ta Riigikokku jõudis, võtab endale õiguse määrata, kes peaks olema Eesti Vabariigi president. See ei ole demokraatia. See on hale anarhistlik karikatuur.
Keegi ei valinud sind akna alla. Kui inimene kandideeris erakonna nimekirjas, lubas valijatele kindlat maailmavaadet ja seejärel jookseb erakonnast minema, et saada “sõltumatuks”, on minu tagasihoidliku eksperthinnangu alusel tegu klassikalise valimispettusega. Ta ei esinda enam kedagi. Keegi ei ole anarhiste valinud. Anarhistil ei ole moraalset õigust teha ühtegi poliitilist avaldust, eriti neid, mis puudutavad riigi juhtimist. Seda õigust ei anna talle ei põhiseadus ega terve mõistus. Ta on lihtsalt poliitiline kõrvalprodukt, kes on kaotanud legitiimsuse.
Meedia käitub selles loos eriti vastutustundetult. Iga kord, kui ERR või Postimees annab aknaalusele sõna, justkui oleks ta mõni tubli riigimees, tehakse avalikule arvamusele karuteene. See loob ohtliku pretsedendi: julgustab ka teisi selgrootuid erakondlasi valima anarhismi vastutustundetu tee. Miks pidada lojaalsust valijatele, kui reetmine toob kaasa meediakajastuse, tähelepanu ja võimaluse kas või “president paika panna”?
Riigikogus on tekkinud täiesti loomuvastane olukord. 20 kontrolli alt väljunud aknaalust ei esinda sisuliselt mitte kedagi. Koalitsioonil on 50 saadikut, kes esindavad uuringute järgi kõige rohkem 14 protsenti Eesti valijatest. Seevastu 31 opositsioonisaadikut (EKRE, Keskerakond, Isamaa, SDE) esindavad reaalselt üle 70 protsendi rahva tahtest. Sellises olukorras on ainuõige ja arukas kuulata eelkõige opositsiooni. Mis alustel võtab sõna E200? Lõuad pidada! Selle asemel lastakse jõugusõja loogikast lähtuvatel aknaalustel mängida riigi saatusega.
Kõige naljakam ja samas traagilisem on see, et need samad ilma väärikuseta, ilma põhimõteteta ja ilma mandaadita anarhistid haaravad nüüd jämeda otsa enda kätte. Sellest järeldub, et karjal põhimõttelagedatel avantüristidel on juba suurem kaal kui niivõrd-kuivõrd maailmavaatelistel erakondadel.
Ilma valijateta saadikud tahavad üles seada null mandaadiga presidendi, kelle poliitilisi vaateid keegi tegelikult ei tunne. Ametikoha järgi globalist, muud me ei tea. Ei toimu avalikke debatte, ei ole sisulist võrdlust kandidaatide vahel, kuskil isegi ei kuma rahva tahet. Selle asemel on jõugusõdade loogika: kogutakse kokku kamp, loetakse allkirjad üle ja üritatakse territoorium hõivata. See ei ole demokraatia. See on tuulenuusutajate jõhker omavoli, Eesti kodanik on selles klounaadis vaid statist.
Eesti demokraatia on jõudnud sügavasse kriisi. Meil on e-valimised, jõustruktuurid võimaldavad totaalset jälgimist ja keegi pole kaitstud poliitiliste protsesside eest. Meil on poliitiline süsteem, mis premeerib reetmist ja karistab lojaalsust. Meil on meedia, mis teenib eliiti, mitte rahvast. Ja meil on riik, mis kaotab suveräänsust samm-sammult – olgu siis Brüsseli, globaalsete korporatsioonide või kohalike korruptiivsete sündikaatide kasuks.
See protsess ei ole juhuslik. See on loogiline tulemus süsteemist, mis on ehitatud nii, et tavaline Eesti inimene tunneks end aina võõramana omaenda riigis. Presidendi valimine ilma sisulise valikuta, ilma debatita ja ilma rahva tahteta on vaid üks sümptom. Põhjus on sügavam: rahvusriigi mõiste on asendatud haldusüksuse mõistega, nn kodanikeriigiga, kus olulised otsused tehakse mujal ja kohalikud jupijumalad täidavad vaid formaalsusi.
Kui me tahame sellest karikatuursest olukorrast välja tulla, tuleb teha radikaalseid muudatusi. Presidendi peab valima rahvas otse. Erakonnad peavad vastutama oma liikmete eest. Aknaalustele tuleb kehtestada moraalne ja poliitiline karantiin – nad ei tohi osaleda riigi juhtimises, läksid erakonnast, lähed ka Riigikogust. Ja meedia peaks lõpuks aru saama, et tema ülesanne on teenida tõde ja avalikkust, mitte elitistlikke grupeeringuid.
Praegu toimuv on Eesti demokraatia kõige häbiväärsem peatükk. Kakskümmend inimest, keda keegi ei ole volitanud, üritavad pukki panna suvalisest globalistist riigipead. Ja keegi ei julge seda valjusti nimetada selleks, mis see on: riigivõimu usurpeerimine, inisev riigipööre ja demokraatia reetmine.
Aeg on anda riik tagasi rahvale. Mitte aknaalustele. Mitte selgrootutele. Mitte nomenklatuurile, kes on unustanud, kelle nimel nad peaksid töötama. Eestile eesti president! Mart Helmel ei ole konkurente!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 13.08.2026