India esitleb end rohelise vesiniku lipulaevana. National Green Hydrogen Mission seab eesmärgiks toota 2030. aastaks 5 miljonit tonni rohelist vesinikku aastas. Riik on andnud ettevõtetele õiguse toota aastas 862 000 tonni rohelist vesinikku ning võimaluse valmistada elektrolüüsiseadmeid koguvõimsusega 3000 megavatti. 2025. aasta lõpuks ületas mittefossiilsete energiaallikate osakaal 51 protsenti. Esmapilgul tundub muljetavaldav.
Ent lähemal vaatlusel selgub, et tegemist on suuresti silmamoonduse ja turundusliku projektiga. 2026. aasta alguse seisuga on tegelikult toodetud vaid umbes 8000 tonni rohelist vesinikku aastas – see on alla 0,2 protsendi seatud eesmärgist. Lubadused ja paberprojektid on küll uhked, ent reaalselt toodetud kogused marginaalsed.
Rohelise vesiniku tootmine elektrolüüsi teel on meeletult energiamahukas. Ühe kilogrammi vesiniku saamiseks kulub umbes 50–60 kWh elektrit. Arvestades süsteemi kadusid (elektrolüüs, transport, säilitamine ja lõppkasutus), jääb üldefektiivsus sageli alla 30–40 protsendi. See tähendab tohutut hulka energiat, mida saaks palju efektiivsemalt kasutada.
India on selles osas Euroopast ja Eestist oluliselt soodsamas olukorras. Päikeseenergia tootmine on seal odavam tänu intensiivsele kiirgusele, odavale maale ja suurele mastaabile. Riik on majanduslikult tugevam, suudab anda rohkem riiklikke toetusi ning tal on parem ligipääs kapitalile ja tehnoloogiale. Kui isegi India puhul jääb tegelik tootmine nii tagasihoidlikuks, siis mida see ütleb väikese, vähese päikesega ja külma talvega Eesti kohta?
India poliitika on kahtlemata arukam kui Euroopa Liidu oma. Nad ei ohverda tööstust ega energiahindu ideoloogiale, vaid ühendavad rohelised projektid majandusarengu, tööhõive ja tööstuspoliitikaga. Samas ei muuda see füüsikat: roheline vesinik on praegu äärmiselt kallis ja sobib vaid väga kitsastesse niššidesse (nt teatud tööstusprotsessid), kus elektri kasutamine ei ole võimalik.
Tänane olukord on ausalt öeldes järgmine: reaalset, majanduslikult mõistlikku ja laiaulatuslikku rohelist vesinikuenergeetikat maailmas ei ole. Sellel on selged põhjused – tohutu energiakadu, kõrge tootmishind, puudulik infrastruktuur, konkurentsivõimetus ilma massiivse subsideerimiseta ning asjaolu, et üldjuhul on elektriliinide vedamine palju otstarbekam.
Eestile on India näide hoiatuseks, mitte eeskujuks. Selle asemel, et takerduda rohelistesse fantaasiatesse, peame keskenduma realistlikule energiapoliitikale: tuumaenergiale, kodumaistele ressurssidele, energiatõhususele ja ainult sinna, kus taastuvenergia on majanduslikult otstarbekas. Vesinik võib kunagi teisejärgulist rolli mängida, kuid teda ei tohi muuta uueks riiklikuks religiooniks, mis laostab eesti inimesed ja lõpeb tööstuse kokkuvarisemisega.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 14.08.2026