Oh seda imet ja õnnistust! Kui reaalses elus ärisid suletakse, palgavaesus süveneb ja rahakott tühjeneb, siis muretsemiseks pole põhjust. Meie geniaalne Statistikaamet tegi seda jälle – võttis kätte Exceli tabeli, loksutas veidi numbreid ja ennäe, majanduskasv on sündinud!
Rahandusminister Jürgen Ligi ruttas kohe Facebookis rõõmustama, et me olevat oma majandust lihtsalt „alahinnanud“. Tuleb välja, et 2022. aasta sügav kukkumine oli tegelikult hoopis tore 0,7%-line kasv ja eelmisel aastal rühkisime samuti mürinal ülesmäge.
Milline kergendus! Vahe varasemate andmetega on pehmelt öeldes kosmiline. Kuidas on võimalik eksida majandustulemustega tervelt kahe protsendi ulatuses ja siis tagantjärele õlgu kehitada, et tegu on „tavapärase praktikaga“?
Selline tagantjärele tarkus ja tabelite iluravi jätab sügavalt mõru maitse. Tekib õigustatud küsimus: kas Statistikaameti põhimõte ei peaks olema jagada kohe ja operatiivselt õiget infot? Praegune virrvarr meenutab pigem olukorda, kus kriisis ja mainekriisis siplev valitsus on upakil ning ametkond tormab appi reitinguid päästma, joonistades reaalsuse ilusamaks.
Kui reaalne elu ja ametlik statistika üksteisest nii drastiliselt lahku lähevad, kaob igasugune usaldus süsteemi vastu. Ettevõtjad teevad oma investeerimisotsuseid ja maksumaksjad oma igapäevaseid valikuid reaalajas, mitte neli aastat hiljem, kui keegi kuskil hinnamõjusid ja „pakkumise-kasutamise tabeleid“ ümber balanseerib. Paber kannatab kõike, aga paberil joonistatud majandustõus eestlaste külmkappe ei täida ega valitsuse saamatust ei peida.
Rainis Lipstok