Eesti on puhas riik. Meil on toimiv jäätmekäitlus, korras metsaalused, puhas õhk ja ühiskond, mis on aastakümneid panustanud keskkonnahoidu. Ometi elame me reaalsuses, kus meie oma Kliimaministeerium ja häälekas seltskond kliimaaktiviste üritavad eestlastele peale suruda üha uusi makse, piiranguid ja reegleid. Meid pigistatakse ja trahvitakse iga viimasegi plastkorgi või prügikübe pärast, otsekui sõltuks planeedi päästmine sellest, kas rannarahvas saab oma ahju kütta või mitte.
See on sulaselge silmakirjalikkus ja pseudoprobleemidega tegelemine. Samal ajal kui meil keeratakse kruvisid üha koomamale, upub ülejäänud planeet prügikatastroofi, mille mastaabid on hoomamatud. On aeg vaadata otsa karmile matemaatikale ja geograafiale ning saata meie ametnikud ja aktivistid sinna, kus reostust tegelikult toodetakse.
Numbrid ei valeta: prügikatastroofi hiiglaslik pindala
Keskkonnauuringute kohaselt on planeedil Maa riike, kus jäätmekäitlus on reaalses katastroofilises seisus (üle poole tekkivast prügist satub otse loodusesse), kokku tervelt 75,5 miljonit ruutkilomeetrit.Teeme ühe kiire ja lihtsa arvutuse, et mõista selle numbri hullumeelsust:
•Kogu planeedi elamiskõlblik ja asustatud maapind (ilma Antarktikata) on umbes 135 miljonit km².
•Katastroofilises või kriitilises prügikriisis vaevlevate riikide pindala (75,5 mln km²) moodustab sellest tervelt 55,9%.
See tähendab, et üle poole maailma reaalsest asustatud maapinnast on kaetud riikidega, mis upuvad täna oma solgi sisse. Võrdluseks: Eesti pindala on kõigest 45 339 km². Meie moodustame sellest ülemaailmsest katastroofilisest territooriumist tühise 0,06%. Ja ometi käituvad meie ministrid ja aktivistid nii, nagu algaks ja lõpeks maailma reostus Tallinna või Tartu piiripunktis.
Kus asub tegelik katastroof? Mandrite ja riikide kaupa
1 AASIA (Pindala katastroofikoldes: ~34,4 mln km²)Siin asuvad planeedi suurimid ookeanide ja looduse reostajad. Eesotsas on India (toodab üksi 9,3 miljonit tonni plastsaastet aastas), Hiina, Pakistan, Indoneesia, Filipiinid, Bangladesh ja Vietnam. Nende riikide hiiglaslikud jõesüsteemid töötavad sõna otseses mõttes konveierilintidena, mis kannavad miljoneid tonne plasti otse maailmameredesse.
2 AAFRIKA (Pindala katastroofikoldes: ~23,1 mln km²)Terve manner ägab kontrollimatu linnastumise ja prügiveo puudumise all. Kriitilised kolded on Nigeeria (Aafrika suurim reostaja), Egiptus (mis mürgitab Niiluse jõe kaudu Vahemerd), Etioopia, Kongo DV, Tansaania ja Keenia. Sellesse nimekirja kuulub reaalsuses ka Rwanda – vaatamata pealinna suunatud propagandakampaaniatele lokkab riigis reaalne plasti must turg, ebaseaduslik prügi mahapanek ning maapiirkondade pinnas ja põhjavesi mürgitatakse käitlemata jäätmete tõttu.
3 LÕUNA- JA KESK-AMEERIKA (Pindala katastroofikoldes: ~13,2 mln km²)Siin troonib Ladina-Ameerika suurim reostaja Brasiilia, kus Amazonase jõgi kannab Atlandi ookeani tohutuid prügimassiive. Talle järgnevad Mehhiko, Peruu, Venezuela, Guatemala ja saareriik Haiti.
Lõpetage eestlaste kiusamine!
Meie Kliimaministeeriumi kabinettides sündivad bürokraatlikud otsused ja “kliimahullude” häälekad kampaaniad ei muuda maailma puhtamaks. Nad vaid koormavad eesti inimest ja nõrgestavad meie majandust riigis, mis on globaalsete uuringute järgi niigi maailma tipus.
Kuni 55% planeedi elamiskõlblikust pindalast Aasias, Aafrikas ja Ameerikas upub täna miljonitesse tonnidesse vabalt ujuvasse plastprügisse, on Eesti talude ja väikeettevõtete piiramine kuritegelik asendustegevus. Lugupeetud ametnikud ja aktivistid: kui teil on tõeline mure planeedi tuleviku pärast, siis minge tehke maailm puhtaks seal, kus katastroof tegelikult aset leiab. Meie puhtas kodus on vint juba ammu üle keeratud.
Rainis Lipstok