Kirjanik Jan Kausil on vahel mõnes kõrvalises punktis õigus. Nii ka värskes ERR-i kolumnis “Hubane Eesti”. Eesti inimene ei tunne end enam oma kodus mugavalt. Sellega olen nõus. Aga see kolumn ei ole kirjutatud tõe vaimus. Selle eesmärk on uinutada valvsust, hajutada tähelepanu ja juhtida pilk kõrvale sellelt, mis on oluline.
Kaus tugineb Oskar Lutsu jutustuse “Argipäev” stseenile, kus Joosep Toots ja mõisavalitseja Pürjel ajavad asju kohvi ja saia manustades. Pilt on öökimaajavalt hubane, nagu see Kausile, Meeskaja Miihali valitsusele ja ERRile nii kangesti meeldib.
Ent pidagem meeles, et “Kevade” tegi Lutsust rahvuskirjaniku. “Argipäev” on tüüpiline mugavuskirjandus – vanade tegelaste ekspluateerimine, midagi olulist juurde andmata. Kui Luts oleks kirjutanud vaid “Argipäeva”, ei teaks teda täna mitte keegi.
Just sellist õnnist mugavust propageerib ka Kaus. Hea on pooletoobise kääbiku kombel urus istuda ja kolmandat õhtuoodet õllega alla uhada, kui Mordori ratsanikud koopa ümber luurivad.
Aga ajalugu ei luba alalist hubasust. Kui Vabadussõja ajal oleksid kõik mehepojad end looteasendisse kerinud, ei oleks Eesti Vabariiki ega ilmselt ka keelt, mida hr Kaus nii kenasti valdab.
“Argipäev” ilmus 1924. aastal – pärast seda, kui tiblad olid tagasi löödud ja sakstele koht kätte näidatud. Mis kuidagi kinni ei jäänud, sai lõpuks ometi kinni löödud. Alles siis said eestlased ise oma elu korraldada ja meil hakkas korraks õige mugav.
Täna me enam ise midagi ei otsusta. Oleme globalistide lükata ja tõmmata. Euroliidu käsul paaritame homoseksuaale, püüame mokk töllakil tuulest elektrit toota ja toome riiki karjakaupa nii ida- kui afrotiblasid. See ei ole hubane. See on euroorjapõli.
Hr Kaus, mugavusel on eeldused. Selleks peaksid sa olema oma majas Tootsi kombel peremees. Aga mitte globalistide jooksupoiss nagu toomasilvesed. Vabadus on hubane. Globalistide kanna all kügelemine on mitte üksnes ebamugav, vaid pikemas plaanis surmav.
Meil ei ole iivet. Estraadirahva saatus on demograafiliselt juba peaaegu otsustatud. Hubasus ilma suveräänsuse, rahvuse ja lasteta on hale illusioon. See on orja hubasus – soe aedik ja mõnus sissetöötatud kaelarihm, mis enam ammu ei hõõru.
Jan Kaus kutsub üles naeratama ja kaelarihma ühisosa otsima. Mina ütlen: rahvas, ärka ja näita lurjustele rusikat! Hubasus tuleb tagasi alles siis, kui Eesti on jälle eestlaste oma.
Selle nimel peame olema valvsad, ei tohi lasta ennast uinutada ja tuleb kogu jõust panna vastu kurjuse jõududele. Kohvitassi taga molutamisel on niikuinii lõpp, euroliidu alatute plaanide kohaselt hakkab toop kohvi peagi maksma 13 okupatsiooniraha.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 16.08.2026