Eestis on tavaks saanud see, et protsesside ja tegevuste käigus, mida põhjendatakse väidetavate riiklike vajadustega, sõidetakse üle kõigest ja kõigist, inimestest ja kogukondadest, loodusest ja keskkonnast.
Päraküla Selts MTÜ kirjeldab üht sellist lagastamist.
“RKIK ehitab pommiladu, hävitades selle käigus rohevõrgustiku tuumala, loodusliku pühapaiga, mitmete kaitsealuste liikide elupaigad ja leiukohad ning lõheliste kudemisjõe (Männiku jõgi).
Naaburusse jäävatele elanikele pole riski-, ega ohuhinnanguid tutvustatud. Peame uskuma seda, et nad lihtsalt ütlevad, et ohuala on 800 meetrit. Pommiladu ise asub jõest 100 meetri kaugusel, ala suurus on ca 130 hektarit ja ehitusala kuivendusvesi on juhitud otse lõheliste jõkke. Muuseas on jõgi terves ulatuses kaitse all ja jõe hüdroloogilise režiimi muutmine on keelatud.
Kuna nad ehitavad täielikult jõe valgalal ja pinnas on savine ning liigniiske, siis neil ongi probleem sellega, et nad ise seal ära ei upuks. Neil ei jäägi muud üle, kui suunata kuivendusveed jõkke, kuigi meile on nad kinnitanud, et jõge nad ei kahjusta. Keskkonnamõjude osas tehti vaid KMH eelhinnang, täiemahulised mõjud jäeti hindamata.
Piltidelt võib näha olukorda, kus pommilao alalt tulev kraav ristub Männiku jõega. Proovisime kohtult saada EÕK tõkendi, seda menetleti kaks nädalat ja öeldi siis, et pole piisavalt tõendatud.
Teised pildid (Kraav lao alal 1-4) on tehtud pisut teise koha pealt, aga näitab, et lao alalt on kaevatud uus, lai kraav mis on juhitud otse jõkke. Jõgi suubub Pärnu lahte. Kui juhtub õnnetus või rünnak laole, siis seda sama jõge mööda jooksevad Pärnu lahte ka kõik mürgised ühendid.
Pärnu laht on madalaveeline. Tegime enne lao ehitamist ettepanekuid valida koht, mis ei oleks nii tundlik, aga meid ei võetud kuulda.”
