21. august 1991
Sõidame Pärnusse. – Pärnu Linnavolikogu saalis toimub kõige esimeste nn. Rumesseni passide väljaandmine. Sel hetkel kui meil kõigil olid taskus vaid sovjettide protektoraadikodakondsust tõendavad „vene“ passid, oli see poolametlik ja viletsa kvaliteediga, turvaelementideta isikutunnistus juba mingi Eesti riigi dokument, mis tekitas seose päriliku Eesti kodaniku ja meie taassündiva riigi vahele.
Ja just seda, oma Eesti riigiga seotuse tunnet, ja võibolla veel rohkem hoopis nõukogude repressiiv-riigist lahutatuse tunnet vajasime tookord nagu õhku. Seda nn. „Rumesseni passi“ on omal ajal mõõdutundetult mõnitatud, aga Helsingis, ühes pangas, mu sinist nõukogude teenistuslikku välispassi näiteks ei tunnistatud, seevastu „Rumesseni pass“ tunnistati isikutunnistusena kõlblikuks(!). Vene välispassis polnud valdaja isiklikku allkirja, „Rumesseni passis“ aga oli ka isikut identifitseeriv allkiri olemas. ID-numbritest ja PIN-koodidest ei teadnud ei nõukogude kodanikud ega soomlasedki tol ajal veel midagi. Need tulid juba iseseisvas Eestis alles uue millenniumi alguses.
Kui umbes lõuna paiku Pärnust Tallinna tagasi jõuame, ütleb Viktor Siilats mulle, et ta peab kiirkorras kellegi Moskvasse saatma ja küsib, kas ma olen nõus minema? Tal on N. Liidu välismajanduspangas ettevõtte mingid paberid „ripakil“, mis tuleb sealt kätte saada. Enne, kui asjad hapuks lähevad… Ühtlasi pean viima Tallinnas salvestatud uudiste musta materjali Beta lindid Moskvas asuvate ABC News’i, ühe suurema Saksa telekanali (mille nime olen unustanud) ja Prantsuse telekanali FR-1 Moskva korrespondendipunkti.
Tänapäeval on olemas internet ja digitaalside, mille kaudu saab edastada fotosid ja videopilti igasuguses vormis. 35 aastat tagasi see nii ei olnud. Isegi faksiga mustvalge foto saatmine oli toona alles uudis, mida vahiti näpp suus. ETV kaudu, läbi saatja, pisike eraettevõte nagu Eesti Video, seda teha ei saanud. Juba ühenduse ettetellimine ja nõukogude bürokraatia läbimine võtnuks liiga pika aja. Kõigele lisaks oli Tallinna teletorn vene dessantväelaste poolt blokeeritud ja alumised aparaadiruumid üle võetud. Niisiis, mul tuli profiformaadi (Beta) videokassettide üleandmiseks, mis pakiti paksu nõukogude kilekotti, füüsiliselt ise kohale minna – st Moskvasse lennata.
Umbes kella 5 ajal peale lõunat reisilennuk stardib. Siilats ütleb mulle veel enne väljalendu, et kui N. Liidus peaks veristamiseks minema, kao Moskvast kas Poola või Soome kaudu Rootsi. Ütlen okay, aga tean, et mina ära minna ei saa. Mul on raskelt vähihaige ema kodus… Ma ei saa end terve ülejäänud elu tunda omanahapäästjana, isegi kui KGB võiks mulle „kammi“ turja lüüa… Mõtlesin: eks ma siis hakkan „peitust“ mängima ja võibolla pean samuti, nagu vanasti metsavennad, „põranda alla” pugema või metsa minema. Veidralt kulgeb see inimese eluke. Veel viis aastat varem, 1980-ndate keskel, oleksid meist paljud seesugust võimalust Läände kaduda, kasutanud silmagi pilgutamata. Nüüd oli aga edasi võitlemine ka viha ja jonni küsimus. Alistatakse ainult see, kes ise alla annab.
Niisiis, käib putši kolmas ja otsustav päev. Gorby istub Musta mere daatšas vangis; Jeltsin seisab Moskvas tankil ja peab kõnet. Tankilt või soomusautolt kõne pidamine oli nõukogude riigis viimasepeal šikk temp ja tugeva märgiga sõnum. Just sedasi näitab tõeline vene rahvajuht oma erilist revolutsioonilisust ja julgust. Soomusautolt pidas rahvale isiklikult kõnet 1917. aastal juba isake Lenin, kui ta Soome vaksali kaudu Petrogradi tagasi pöördus.
Moskva.
Impeeriumi pealinnas saan võimaluse „vene revolutsiooni“ õhku kopsudesse ahmida ja toimuvat natuke ka filmida.
Šeremetjevo lennujaamas löövad taksojuhid, kui kuulevad aadressi kesklinnas, araks või mängivad arakslöömist, et lihtsalt välja pressida: „А там барикады и могут стрелять!“ kaebleb mulle üks „taksist“ ja hakkab sedamaid sõidu hinda üles kruvima. Ta nõuab kesklinna sõidu eest 50 rubla. See on Venemaal ikka veel kolossaalne summa – tööinimese veerand(!) kuupalka. Lõpuks viiakse mind paarikümne rubla eest metroojaama „Retšnoi Vokzal“ juurde. Tavaliselt oleks selle sõidu taks, taksomeetri järgi või pigem soolaselt ülehinnatunagi, maksnud kõige rohkem 3 kuni 5 rubla. Metrooga on aga Arbatile juba lihtne sõita. Sealt saab mõnesaja meetri jalutamise järel Kalašnõi põiktänavale, kus asus Eesti esinduse hotell. Kerge väike kaamerakott õlal ja läbipaistmatu tugev kilekott videokassettidega käe otsas, pole noorel inimesel seda väikest jalutuskäiku raske teha.
Moskva kesklinna tänavatel on tõepoolest barikaadid. Üllatun, et mõnede tänavatõkete vahel seisavad ka tankid… Sel hetkel ma veel ei tea, et nt. elitaarne Tamani kaardiväediviis on Jeltsini poole üle tulnud. See annab paljudele teistele väeosadele poole vahetamiseks eeskuju.
Saan kohe, kauplemata, Eesti esinduse hotellis toa, mille sekretär telefonitsi mulle reserveeris. Viskan oma tillukese reisikoti tuppa ja lähen otsekohe uuesti välja. Pean kõndima mööda Kalinini ja Kutuzovski prospekti, pamp videokassettidega kaenlas. Teed ma tunnen, aga hiigellai prospekt on nüüd paljude barikaadidega läbi lõigatud. Minna tuleb sisuliselt Arbati algusest e „Praha” restoranist kuni Valge majani (Vene Föderatsiooni parlamendini). Jalutuskäik, mis muidu kestaks ehk veerand tundi või paarkümmend minutit, et jõuda ABC News peakorterisse Valge maja vastas üle jõe, võtab barikaadidest läbi pugemise tõttu rohkem kui tund aega. On juba pime hilisõhtu. Ainult mõnes kitsas läbikäigus küsitakse, kes ma olen ja kust tulen – кто ты и откуда? Üldiselt ollakse väga sõbralikud. Levib sõnum, et putšistid hakkavad alla andma. See teade teeb mu meele reipamaks ning samas teeb nii nalja, kui ka tekitab veidike üllatunud „pettumustki“, et vastane nii kergesti loobub. Me ei jõudnud ju kakluseks käiseidki üles käärida. Mida värki!? Kas tõepoolest nii vedel katse oligi kõikvõimsa kompartei „raudhambuliste“ stalinistide poolt? Tunded on kahetised – nii kiire allaandmine justkui alandaks meie võidu väärtust, et me nii viletsat vastast nii tõsiselt võtsime ja ehmusime. Tekkis ka napakalt loogiline küsimus, et miks seda punast marasmi siis juba varem uppi ei löönud, kui koloss nii savijalgadel seisis?
Rahvast on tänavatel murdu. Barikaadide vahel toimub ehtne vene guljaanie. Mõnel pool tõmmatakse karmoškat ja lauldakse päevakohaseid tšastuškasid. Mõned inimesed on juba purjus, aga neid pole väga palju. Osale tankidest on raadioantennidele heisatud vene valge-sini-punased trikoloorid. Sellest saangi aru, et need soomusüksused on rahva poole üle tulnud.
Järgmisel päeval näen juba massiliselt vene ohvitsere ja miilitsaid, kes kannavad tavavormi pluusil või mundrikuue rinnas vene rahvusvärvidega suuri ümmargusi (nn „Norma“) plekkmärke.
Lootused on suured. Vene trikoloori värvid — helesinise(!) triibuga keskel — tähistavad vabadust kommunistide võimu alt. – Putinini on üheksa pikka aastat. Jeltsini algatatud Tšetšeenia sõjani kolm ja pool… oktoobriputšini kaks aastat. Aga seda kõike me 1991. aasta augustis veel ju ei tea. Me loodame parimat!.
ABC News toimetusse jõuan umbes kell pool 11 hilisõhtul. Annan ameeriklastele ettenähtud kassetid üle. Ameeriklased vaatavad, või pigem kerivad salvestuse musta materjali makis vidinaga üle. Jutt käib sellest, kui kiireks on sündmused läinud. Täpselt aasta tagasi, 1990 augustis käisin samas toimetuses seoses ühe Karabahhi konflikti ajal Armeenias minu poolt filmitud materjaliga. Mõned ABC-News toimetajad mäletavad seepärast mind. Äkki vaatab üks vanem toimetajaproua mulle otsa ja küsib kõva ameerika aktsendiga vene keeles: „Kuule, kas sa täna üldse söönud oled?“ Ma olen tõepoolest varahommikust saadik jalul, aga kõik söögiajad on jäänud vahele. Pomisen, et ei jõudnud süüa. Juba pakutaksegi kaugelt tulnud külalisele võileibu ja kohvi ning päritakse mis Tallinnas toimub. Iseseisvusdeklaratsioonist muidugi juba teatakse. Võtan pakutud kohvi ja võileivad tänuga vastu, sest süüa ei saaks nõukogude Moskvas sel kellaajal enam mitte kusagil (vähemalt mina ei teadnud selliseid restorane, kuhu „äraostmatu“ šveitser, öösel kell 12, tavalise nõukogude kodaniku omakasupüüdmatult ka sisse laseks) ja pealegi on ju „revoljutsija“ ja köögid on juba töö lõpetanud. Saanud ameeriklastega asjad jonksu, käin ka samas lähedal asuvas Saksa telejaama esinduses ja annan nendele määratud kassetid neile üle.
Ka siin päritakse Tallinna uudiseid. Lääne kolleegid on murelikud meie saatuse pärast. Eesti otsus iseseisvumisest on neile millegipärast tulnud vist üllatusena. Helistan prantslastele. Nende stuudio asub kaugemal, Moskva teises rajoonis. Sinna oleks öösel väga pikk maa jalgsi minna. Metroo on juba suletud. Õnneks öeldakse, et võin kassetid tuua hommikul. Materjalid ei jõuaks enam sel ööl niikuinii uudistesse ja öösel Prantsusmaal teleuudiseid ei tehtavat, olgu N. Liidus kasvõi putš. Või ehk tehtaks siis, kui märul käiks Pariisis.
Eelmisel ööl(!) toimusid Koltsevajal, Kutuzovski prospekti alguses, ainult mõnesaja meetri kaugusel Moskva Valgest majast ja minu seikluste „trassil“, traagilised sündmused. Mina neid (võib öelda: õnneks!) ei näinud, kuna polnud veel Moskvasse jõudnud. Keegi mulle juhtunust ei rääkinud. Ameeriklased ja sakslased ilmselt arvasid, et küllap ma juba tean Moskva juhtunust. Mul polnud aga aega isegi uudiseid kuulata.
Seiklen tagasiteel jälle barikaadide vahel. Aeg ajalt küsitakse, kes oled?… Aga isegi dokumenti ei nõuta. Balti aktsendiga vene keel on mulle kõvemaks propuskiks, kui ükski paljude templitega tõend. Kui vist kella kahe ajal öösel hotelli tagasi jõuan, kukun peaaegu kurnatuseks muutuvast väsimusest kohe voodisse külili ja magan unenägudeta…
Erik Boltowski, EKRE
JÄRGNEB
