22. august 1991
Ärkan vara. Mitte äratuslkella tinina vaid mingi sisesunni tõttu. Kell on u 7 hommikul. Kuni hambaid pesen, lülitan hotellitoa raadio mängima. Moskva raadio diktor räägib putši käigust. Mingi jutt on soomukitest, „läbimurdest“ Kutuzovski prospektil “Valgest majast“ (selge see, et Vene NFSV ülemnõukogu hoonest(!), mitte presidendi residentsist Washingtonis). GKTšP tegelased hakkavad ennast vangi andma. Ajan end riidesse, raban kaamera ja torman tänavale. Moskvas toimuvat tuleb salvestada.
Tänavatel on erakorraliselt palju sõjaväge ja nüüd on neist juba enamus Jeltsini, st rahva poole üle tulnud. Peaaegu kõigile ohvitseridele on vene värvidega plekkmärgid rinda tekkinud.
Jõuan Koltsevaja-Kutuzovski prospekti sillale. Juba ülevalt näen tervet hulka põlenud ja vrakistunud trollibusse ja keset sõiduteed suuri vereloike. Vereloigud on poolenisti lilledega kaetud. Ilmselt ei julenud moskvalased eelmisel päeval veel massiliselt tänavatele jalutama tulla. Ka silla all on põlenud ja rauaräbalateks räsitud trollibussid. Rahvas paneb lilli vereloikudesse või kinnitab neid põlenud – üle-eelmisel öösel jalaväe soomusmasinatega vrakkideks rammitud bussidele. Filmin. Bussid ja trollid keerati rünnaku öösel, Valge maja kaitsmiseks mitmes reas viadukti all, tänava kõige kitsamas kohas, põiki teele ning lasti rehvidest õhk välja. On näha, et soomukid on busse kõvasti rappinud ja lohistanud.
Rahvas teab rääkida, et „tankid“ (tegelikult jalaväe soomukid e. BMP-d) Valge majani, st. Jeltsini peakorterini, siiski välja ei murdnud. Lahingumasinaid juhtivad sõdurpoisid sattusid arvatavasti paanikasse. Nende soomukite pihta visati süütepudeleid ja masinate visiiridele tõmmati presentkotid peale. BMP’dest välja tulla sõdurid ilmselt ei julenud – kartsid peksmist või isegi lintšimist raevunud rahvahulga poolt. Pimedaks tehtud soomukite juhid pidid kitsas kanalis manööverdama. Ning mitu noort ja liiga julget poissi, Valge maja kaitsjate seast, lömastati soomukite kettide all. Seepärast ütlesingi eespool, et õnneks ma ei näinud neid sündmusi pealt.
Vereloigud asfaldil on hiigelsuured. Ilm on paksult pilves ja tibutab. Taevas nagu nutaks. Õhkkond on raske. Tavaliselt väga elav liiklus on täielikult peatatud. Vaikus. Inimesed räägivad poolihääli. Keegi on „kanali“ äärele püstitanud massiivse, inimesest kõrgema, värskelt hööveldatud puidust vene õigeusu risti.
Peale lõunat läheb ilm selgemaks ja õhtupoolikul on väljas juba leitsak. ETV ajutise töötõendiga pääsen Valge Maja juures mingist improviseeritud „rahvamaleva“ valvest läbi. Kutid väravas viskavad pilgu „на корочки“ (st minu töötõendile) ja ütlevad ainult: „Аа! Прибалты наши союзники!“ Nad uurivad põgusalt ainult mu väikese kaamerakoti sisu. Sissepääsuks piisab täiesti, kui ma ütlen, et olen Eesti ajakirjanik ja tahan filmida.
Vene parlamendi juures, lageda taeva all – otse jõe poole viivatel laiadel treppidel – on erinevate riikide telejaamade välistuudiod oma satelliitside väikesed paraboolantennid laiali laotanud. 1991. aastal on see vähemalt nõukogude teleajakirjanikule „kosmosetehnika“. Kõrvetama hakkava hommikupäikese all toimub mingi loid sagimine, aga keskpäevane esimeste uudiste aeg pole veel saabunud. Tehnikud kontrollivad aparatuuri valmisolekut. Saan mõne välisajakirjanikuga põgusalt rääkida – kes oled, kust tuled, mida näinud oled? Küsimusi esitatakse ka mulle, et mis Baltikumis toimub. Vastan, mida tean.
Mõnikümmend meetrit eemal, sealsamas treppidel, asub läbipaistvast kilest suur telk – improviseeritud välihospidal, juhuks kui. Seda „juhust” ei tulnud tänu putšistide sõdalaste peatamisele nibin-nabin. Näen läbi kile, et telk on medikamente ja eriti sidumismaterjale täis tuubitud. Tähendab: arvestati suure ohvrite ja kannatanute hulgaga. Öösel valvet pidanud arstid-meedikud magavad kõige selle keskel.
Tolleks hetkeks on juba selge, et NSV Liidu vanameelsed – nn. raudhambulised bolševikud või „коммунистический железобетон“ (- kommunistlik raudbetoon) on saanud kõva matsu, millest nad niipea ei kosu. Terve N.Liidu täielikku lagunemist ja kadumist me sel hetkel veel loota ega aimata ei oska. Valgesse majja ma sisse ei pääse. Selline visiit oleks vaja pikemalt ette valmistada. Muidugi olnuks kihvt saada otse Jeltsini enda käest intervjuu, aga no olgem realistid!. Keegi žurna, kusagilt Eesti Videost, ilma selge akrediteeringuta Isegi putši ajal pole Venemaal nii palju bardakki (pealegi, kõige vähemedukamad ja isiklikult õnnetumad on need inimesed, kes õunapuu otsast apelsine loodavad korjata)!
Moskva kesklinna hoonete seintele on mitmes kohas tekkinud hiigeltähtedega grafiti: „Долой совкам!“ (Küllalt sovettidest (sovok = kühvellabidas ning ka sovett elik nõukogulane). Tänavanurkadele ja isegi metroos on seintele kleebitud kõikvõimalikud Jeltsini- ja vene demokraatlike jõudude teated ja pöördumised (see on täiesti erakorraline, sest metroos, sügaval maa all, ei tohti mitte kunagi mitte midagi kergestisüttivat olla! Pealegi tekitab selline lugemisvara metrookäikudes ummikuid ja tõuklemist). Ka juhuslikel majanurkadel ja teadete tulpadel on palju igasugust revolutsioonilist „lugemisvara“. Rahvas seisatab nende ees, trügib viisakalt, ja loeb. Mulle tuleb seda pilti nähes meelde nõukogude koolilaste ajalooõpikutesse trükitud kuulus propaganda-maal, mille nimi oli vist „Декретъ о Мире“ ja millel vene soldatid ja madrused koos lihtsate töölistega loevad, peale 1917 a nn oktoobrirevolutsiooni, bolševistlik-leninlikku „rahudekreeti“. Ajalugu kordub kõigis oma värvides ja poosides otse mu silmade all… See on uskumatu! Ma olen absoluutses hämmingus, et ma kõike seda isiklikult just praegu ja siinsamas näen ja kogen. Mitte üksi Eesti ja teiste Balti riikide, vaid kogu Maailma ajalugu pöörav sündmus – siinsamas ja praegu, peaaegu esimesest reast, nagu kinos öeldi: nina vastu lina.
23. august 1991
Hommikul saan N.Liidu välismajanduspangas, natukese ootamise järel, ühes ilmatu pika, kulunud ning omal ajal uhke vaibaga, sigaretisuitsust, higist ja nõukogude poonimisvahast lehkavas stalinistlik-„luksuslikus“ koridoris, Siilatsi ettevõtte paberid kätte. Ma ei tea siiani kui olulised või ebaolulised need dokumendid olid, või mis äri ja rahandusasju käsitlesid. Polnud minu asi. Toppisin paksu ümbriku kaamerakotti ja unustasin kohe. Mina filmisin „revolutsiooni“! Õigemini: kohati isegi kaamerat unustades – ma ahmisin seda äkilist vabaduse tunnet, impeeriumi kokkukukkumist, rahva kõige suurema salaunistuse täitumist endale sisse suu ja mõlema ninasõõrmega, nii palju kui noore, 34 aastase mehe kopsud mahutasid. Toonast Moskva linna ma enamvähem tundsin. Olin seal varem korduvalt käinud. Orienteerumisega, vene keelega ning suhtlemisega mul raskusi ei olnud.
Keegi teatas, et Jeltsin korraldab Valge maja juures miitingu. On ilus ilm – päikesepaiste – või mulle ainult tundub tagantjärele, et see päev oli päikeseline.
Võit kommunistlike putšistide üle. Täpselt 52 aastat peale MRP’d(!). Milline sümbolism! Nüüd olin kindel, et Eesti saab tõesti jälle iseseisvaks. Island tunnistas Eesti Vabariiki esimesena. Küllap Venemaa tunnustus Balti riikide iseseisvusele tuleb ka varem või hiljem. Jeltsin oli seda Eesti toetuse eest juba lubanud.
Mingid Moskva kutid kannavad Valge maja juures miitingul Eesti lippu. Kuid kogemata valepidi – sinine laid all ja valge üleval. Kuni ma sellele tähelepanu juhin. Poisid pööravad lipu „pea pealt“ uuesti õigeks ja ütlevad lihtsameelse loogikaga, et aga vene lipul on ju valge üleval… Naerame.
Jeltsin peab Valge maja tagumisel pikal rõdul kõnet. Rahvast on väga palju. Kõik on rõõmsad. Ja õnnelikud. Pobeda! Võit! Peaaegu eufooria. Jeltsini kõnest ei suutnud ma mitte midagi meelde jätta. Kui keegi huvitub, siis küllap pole seda teksti ka netist ülemäära raske leida. Teisalt: …mida see teadmine annaks? Vbl see muudaks mu mälestusi? Deformeeriks ja kainestaks neid? Las olla! Sel hetkel võinuks Venemaa saada endiste nõukogude liiduvabariikide parimaks ja suurimas sõbraks. Aga ta ei tahtnud. Isegi Jeltsin ei tahtnud. Inimesed lootsid uuest Venemaast väga paljut, aga nagu ütles aastaid hiljem Vene peaminister Tšernomõrdin: Хотели как луче, а получилось как всегда… – tahtsime, et oleks parem, aga tuli välja nagu alati.
Peale lõunat lendan koju tagasi. Tallinn – Moskva lend kestab alla kahe tunni. Loed ajalehe läbi ja oledki kohal.
Toompealt hakatakse kiviblokke koristama. Ka siin seisavad tühjaks lastud rehvidega kaubaautod, bussid ja isekallutajad tänavatel risti ees. Õnneks Pihkva diviis soomukeid ja sõdureid Tallinnas otse tänavale ei toonud.
Käin telemajas. Tehnilise keskuse kolleegid näitavad öise tragöödia salvestisi Moskva Koltsevajalt. Alles nüüd näen, mis tegelikult toimus. Rahvas möirgab, BMP’d põlevad „molotovi kokteilist“. Kolm hukkunud Moskva poissi, kelle vereloikude kõrval ma ise seisin… — Tänasel Putleri Venemaal tahtlikult unustatud kangelased..
Õhtupoolikul võetakse Tallinnas Rävala puiesteel maha Lenini monument. Jõuan ka sinna filmima. Sündmust on tulnud pealt vaatama suur hulk rahvast ja nende seas on mulle palju tuttavaid inimesi. Ajame Mart Nuti ja Toivo Klaariga juttu ja jälgime, kuidas kommunismi-puuslik aluselt maha tõstetakse ning isekallutaja kastis minema sõidutatakse. Prostšai tovarištš Lenin! Eesti on neetud punaimpeeriumist lõpuks ometi vaba. Noorte meeste suurim unistus on täide läinud.
Õhtul käin vanematekodus ema juures. Meie Ravi tänava suures korteris on kõik rahulik ja kodune nagu ikka: suured raamaturiiulid, telekas mängib. Istume memmega elutoas, räägime juttu. Emale ütlen lühidalt vaid, et ahh jah, sai jälle Moskvas käidud. Midagi erilist ju ei juhtunud. Kõik on ju elus. Kõik oli sedasi ju ette nähtudki. Miskit polnud ju muutunud. Ja samas oli muutunud absoluutselt kõik.
KRONOLOOGIA – 1991. aasta augustiputš
• 19. august. Hommikul kell 6.06 algas Nõukogude Liidus sõjaväeline riigipööre. Moskva tänavaile ilmusid tankid. Mihhail Gorbatšov istus blokeerituna Krimmi suvilas.
Varahommikul teatasid Nõukogude Liidu televisiooni- ja raadiojaamad, et kuna Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov ei suuda tervisliku seisundi tõttu oma ülesandeid täita, võtab tema kohustused üle asepresident Gennadi Janajev, riigi juhtimiseks on moodustatud riiklik erakorralise olukorra komitee (ГКЧП) ning mõningates Nõukogude Liidu piirkondades kehtestatakse kuueks kuuks eriolukord.
• Sama päeva õhtul veeresid Lõuna-Eestis üle Eesti piiri Pihkva dessantdiviisi sõjamasinad.
• 20. august. ENSV Ülemnõukogu taastas Eesti iseseisvuse.
• 21. august. Putšistid andsid õhtul Moskvas alla. Ajalehtede eskülgedel ilmusid uudised pealkirjaga: „Putš sai läbi enne kui algas”, „Finita la commedia” jne
• 22. august. Dessantväelased lahkusid Eestist. Esimese lääneriigina tunnustas Eesti iseseisvust Island.
• 23. august. Eesti ja Läti tunnustasid vastastikku teineteise iseseisvust. Eestis keelati Eestimaa Kommunistliku Partei tegevus.
• 24. august. Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust.
• 25. august. Teise lääneriigina tunnustas Eesti iseseisvust Prantsusmaa.
• 29. august. Esimese välissaatkonnana avati Tallinnas Rootsi saatkond.
Erik Boltowski, EKRE
