Täna möödub 35 aastat päevast, mil Toompeal kuulutati välja Eesti riiklik iseseisvus. 35 aastat oleme saanud avalikult ja uhkusega lehvitada meie sini-must-valget lippu. Me mäletame oma raha tulekut, suuri lootusi ja ühist vaimu. Kuid tänasel pidupäeval on paljude eestlaste südametes siira rõõmu kõrval ka sügav mure ja kibedus. Kas me peaksime täna hõiskama ja õnnitlema või hoopis vaikima ja mõtlema?
Kust algab riik ja kus lõpeb valitsus?
Praegust Eestit vaadates tekib paratamatult küsimus: kuhu on kadunud piir riigi ja valitsuse vahel? Riik – see peaks olema rahvas. Riik on meie kõigi oma, mitte käputäie Toompeal istuvate ametnike eraomand. Ometi näeme täna olukorda, kus valitsuse tegevus on rahva sügavalt lõhestanud. Otsused, mis peaksid meid liitma, on tekitanud ühiskonnas barjäärid ja pingeid. Me kuuleme pidevalt lubadusi ja ilusaid kõnesid, kuid reaalsuses vaatavad paljud eestlased tulevikku ebakindluse ja murega.
Ikkagi meie oma, vaatamata kõigele
Selle 35 aasta jooksul on olnud palju jamasid, skandaale ja pettumusi. Kuid hoolimata valitsejate vigadest on see ikkagi meie Eesti. See on maa, mille vabaduse eest võitlesid meie esivanemad ja mille hoidmine on meie kohus. Täna on päev, kus me võime hetkeks unustada poliitilised lahingud ja argipäeva mured. Isegi naabri kanged ütlemised või poliitiliste oponentide järjekordsed sammud võib täna andeks anda – sest Eesti iseseisvus on suurem kui ükski mööduv valitsus.
Hoidkem ühte ja hoidkem oma riiki – sest rahvas ongi riik!
Rainis Lipstok