Täna on Eesti taasiseseisvuspäev, mil tuleb jällegi küsida: kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Globalismimeelne osa Eestist, sellised, kes saavad Brüsseli võimukoridorides õlalepatsutuse, vastavad kahtlemata “Jah!” Rahvusmeelsed eestlased vangutavad nukralt päid.
Kas me 1991. aastal, olles jagu saanud Interrindest, uskusime, et meie haridussüsteemi kallal toimetab 35 aasta möödudes poolvenelane, et jätta eestlastele vaid pastlad ja kannel?
Kas me uskusime, et veidi enne pidupäeva jõuavad justiitsministri näpu otsas Eesti vanglatesse esimesed võõrvangid, kes on meile üdini ohtlikud – kui näiteks Putini agressiivse tegevuse peale kõik nad ülikoolilinnas vabadusse pääsevad ja ideaalseks “viiendaks kolonniks” osutuvad?
Kas me uskusime, et 35 aastat pärast vabaduse naasmist on eestlaste sündimus katastroofilises languses ja tänavatel möllavad koos võimupoliitikutega viljatud seksuaalfantaseerijad?
Kas me uskusime, et Eestimaa ehitatakse täis hiigeltuulikuid, mille labasid vaadates peab pea kuklasse ajama; et meie maad lõhestab hiigeltrass Häädemeestesse, et nursipalulasi sunnitakse kodusid maha jätma, jne, ja seda kõike rahvast tuimalt üle sõites?
Kas me uskusime, et meie elektriarved saavad olema kirvearved, milles tegelik tarbimine moodustab tühise protsendi – samas kui meil on oma põlevkivi, mis on kuulutatud kliimavaenlaseks?
Seda loetelu võiks pikalt jätkata, aga põhjus on üks: võimurid loobusid juba ammu Laulva revolutsiooni ideaalidest.
Me tahtsime võimu Moskvast Tallinna tuua, aga nemad saatsid selle edasi Brüsselisse, kus määratakse kindlaks banaanikõveruse standard, nagu nõukaajal kurgikõveruse GOST.
Nad taastasid NLKP algatatud venekeelse odavtööjõu sisseveo ja venestamise – niipea kui Kaja Kallas võimule sai, leevendasid nad koos Andres Sutiga kohe välismaalaste seadust, et venekeelseid võõrtöölisi endise NSL Liidu aladelt sisse vedada.
Me tahtsime rahvusriiki, aga kusagil Tallinnas kasvab üha suuremaks juba kümnetesse tuhandetesse ulatuv moslemikogukond, mille eest hoiatab ka kapo aastaraamat – Lääne-Euroopas on see protsess tekitanud kodusõja-eelse olukorra.
Me tahtsime ennast juhtima riigimehi, aga saime ahned käpardid, kes on riigi majanduse põhja lasknud, vaesema osa rahvast veelgi vaesemaks muutnud, hinnad ja maksud lakke ajanud ning ise veel irvitavad jürgenligilikult rahva üle.
Sellist riiki me ei tahtnud. See on eliidi ja riigivaraste, mitte rahva riik. Ja seejuures valitakse meile veel presidenti samamoodi, nagu Moskvas valiti NLKP KK järjekordset peasekretäri.
Ees on valimised. Võib-olla saame Eesti Vabariigi 36. aastapäeval rõõmustada, kui kõik see eelpool kirjeldatu on tagasi pööratud. Täna neelame sinimustvalge lipu all seistes pisaraid, sest see värvikombinatsioon pole riiklikut enam au sees (nagu näitab avapilt).
Uued Uudised