Võime väita, et Eesti Vabariigis on rahvas poliitikute kauplemise objekt. See on olukord, kus kodanikke, nende hääli ja huve kasutatakse erakondade vahelises võimuvõitluses pelgalt „vahetusrahana“, mitte otsustusprotsessi lähtepunktina. See nähtus avaldub järgmistes vormides.
Esiteks, valimiseelsed lubadused vastandina koalitsioonilepped. Kampaania ajal lubatakse valijatele ulatuslikke sotsiaalseid või majanduslikke hüvesid. Valimiste järel „kaubeldakse“ need koalitsiooniläbirääkimistel maha vastutasuks ministrikohtade või erakonnale soodsate hüvede eest.
Teiseks, hirmudega manipuleerimine. Kodanike muresid (julgeolek, majanduslik toimetulek jne.) kasutatakse poliitilise kapitali kogumiseks, pakkudes lahendusi, mis tegelikult kodanike huvisid ei teeni. Näiteks korra tagamise sildi all pakutakse totaalset jälgimist ja kontrolli. Selliseks võib olla esmapilgul süütu ettepanek, nagu näiteks kõikide maanteel leiduvate autode keskmise kiiruse jälgimine.
Kolmandaks, valijate suunaline turundus kliendisuhete vormis. Valijatesse suhtutakse mitte kui poliitilistesse partneritesse, vaid kui tarbijatesse, kelle poolehoidu saab osta lühiajaliste toetuste või üksikute maksusoodustustega. Mis vahet on telekomifirma turunduse „too oma number meile ja saad odavama paketi ning uue telefoni“ ja erakonna üleskutse vahel „hääleta meie poolt ja just meilt saad odavama maksupaketi“! Nii nagu telekomifirma puhul saame küsida „miks odavam pakett on kasutusel alles numbrivahetusel“, saame erakondade (eriti võimuerakondade) puhul küsida „miks te õigel ajal õiglasi makse ei kehtestanud“?
Neljandaks, poliitiline „lehmakauplemine“. Esindusorganites võidakse teatud valijate gruppide huvid ohverdada, et saavutada teise erakonna toetus. Kuigi poliitiline kauplemine ja kompromissid on esindusdemokraatia lahutamatu osa, muutub erakondade käitumine probleemseks, kui kauplemine eemaldub täielikult avalikust huvist. Nii eesti rahva üldiselt kui ka sotsiaalse grupi huvist, mida erakond on lubanud kaitsta.
Seetõttu on ka valijatel olla otstarbekas olla küüniline ja vaadelda Eesti erakondi toimivana „poliitilisel turul“. Kas küll kõigi erakondade puhul, aga seniste võimuerakondade puhul meil ei maksa luua endale illusioone. Nad on „poliitilised sahkerdajad“, kelle eesmärk on „poliitilise kasumi“ maksimeerimine. Pole näha, et erakonnad töötaksid eetilisest või poliitilisest missioonitundest, vaid soov on valijate hääli ja võimu maksimeerida.
Valijate reaktsioon on ka vastav – antakse hääl sellele, kes pakub otsest isiklikku või grupiviisilist kasu. Valijad ei saa aga aru, et nende käitumine ongi aluseks „poliitilisele lehmakauplemisele“, kus poliitikud vahetavad omavahel toetust (s.o. hääli), koheldes valijat mitte võrdse partnerina, vaid võimul püsimise ressursina. Sellises protsessis muutub valija manipuleeritud massiks ehk objektiks, mille toetust erakonnad omavahel üksteiselt üle trumpavad või laenavad üksteisele.
Otsustavaks saab, kas rahvas omab teavet poliitikute tegevusest. Poliitikutel on rohkem teavet ja vahendeid kui valijatel. Kui teavet pole ja kontroll on nõrk, siis hakkavad võimuerakonnad tegutsema erakondlikes, mõni poliitik lausa isiklikes huvides. Seetõttu on vaja, et valijad lihtsameelselt ei jookseks valmisloosungite järel, vaid analüüsiks erakondade tegutsemist. Selleks on välja töötatud spetsiaalsed matemaatilised mudelid. Näitena võib tuua järgmisi mudeleid.
Esiteks, hääletusmaatriks ja „poliitiline lehmakauplemine“. Kalkuleeritakse iga erakonna poliitilist kasulikkust ja selle maksimeerimist ning millise sotsiaalse grupi huvisid ja kui suures ulatuses ohverdatakse.
Teiseks, valijate ostmine – mediaanvälja teoreem ja sissetulekute ümberjaotamine. Poliitiku eesmärk on maksimeerida valimistõenäosust. Saame aga valimislubaduste alusel arvutada kodaniku kasulikkuse funktsiooni, mille elemendid on valija sissetulek, maksumäär, maksudest rahastatav hüve. Saame arvutada mediaanvalija optimaalse maksumäära. Poliitik, teades seda arvutust, kauplevad häälte massi saamiseks maksumääraga.
Kolmandaks, erihuvidega kauplemine. Erihuvidega rühmad saavad eelnõudest suurt kasu, kui kulu jaguneb kõikide maksumaksjate vahel. Näiteks seda näeme taastuvenergia projektide puhul. Saab välja arvutada individualiseeritud kasu lobistile ja individualiseeritud kulu ühele valijale. Kui kulu jaguneb väga suure hulga maksumaksjate vahel, siis tavakodanikul ei ole ratsionaalne kulutada oma aega ja raha seadusele vastu seismiseks. Seda nimetatakse ratsionaalseks ignorantsuseks. Erakonnad omakorda saavad lobistilt kampaaniaraha, vastutasuks saab lobist seaduse, rahvas aga kannab kannatlikult kogukulu.
Oleks vajalik, et meedia ja aktivistid õpiksid vastavaid mudeleid tundma ning oskaksid ka vähest saadaolevat andmestikku nendesse mudelitesse paigutama. Võimuerakondadele vastu astuv opositsioon peaks aga oma poliitikute jaoks leidma sobivad nõunikud. Lõppude-lõpuks leiab matemaatika üsna paljudele poliitilistele manöövritele nende tegeliku tähenduse.
Alver Aria