Täna on kohane meenutada, kus olin mina, kui toimus ajalooline Balti kett – Balti keti pildid on inimestel tehtud muidu valdavalt kusagil teede peal, maal… aga algas see tegelikult ju Tallinnast, Toompealt. Mul oli just veebruaris sündinud esimene laps, kes nende pöördeliste sündmuste ajal oli veel väga pisike, alles pooleaastane. Ja ma ise olin 23. Õppisin G. Otsa nim. Muusikakoolis ja elasin Tallinnas.
Sel päeval olin Nõmmel külas sõbrannal, kes oli mu kooliõde ja ootas samuti beebit. Raadio käis ja uudistest räägiti, et kohe-kohe algab kogunemine, et MRP aastapäeval organiseeritakse inimketti läbi Balti riikide, et näidata maailmale, missugune julm mõju oli sellel kokkuleppel meie rahvastele.
Mõtlesime siis sõbrannaga, et lähme ka ja teeme ikka mingi plakati või loosungi, et mitte lihtsalt niisama seisma minna, vaid et meil oleks mingi temaatiline sõnum kaasas. Kuna me mõlemad olime beebilainel ja see oli just meile oluline ja eluline teema, siis leidsime arutelu tulemusena, et meie rahvas ei kaotanud MRP järgselt mitte ainult vabadust, vaid hilisema okupatsiooni ja küüditamiste tulemusel jäi sündimata ka suur hulk eestlasi, suur hulk rahvast – eesti lapsi!
Võtsime siis ühe valge voodilina, lõikasime pikuti pooleks, et oleks ikka nagu loosung, siis mingi harjavarre nüsisime kaheks, kinnitasime otstesse ning guaššvärvidega kirjutasime sinna teksti – MRP = (lõpmatuse märk) sündimata eesti last! Meie arvates peitus selles sõnumis väga suur ja oluline tõde, vähemalt meile, mida tuli ilmtingimata minna rahvaga jagama.
Mul oli tookord kusagilt saadud ilmaime – beebi kõhulkandmise kott, millega ma sain vabalt koos beebiga ringi askeldada, ilma et mingi käru oleks mind piiranud. Panimegi tibu kõhukotti, võtsime oma loosungi kaasa ja sõitsime bussiga kesklinna.
Rahvast oli palju, käis mingi korralik Browni-liikumine, mis vist oli osaliselt organiseeritud, osaliselt rahvas jalutas ringi ka niisama, aga meie otsustasime suunduda Toompeale. Sest sealt sai meie toonast arusaamist mööda inimkett alguse.
Tunne, et midagi suurt on toimumas, aga mis täpselt, seda ei adunudki tol hetkel. Olime ju lihtsalt 23 aastased, oma elusid elavad noored inimesed, mina just beebimullist välja saanud ning maalt lapsega Tallinna naasnud, kuna varsti algas taas kool ja plaan oli lapse kõrvalt õpinguid jätkata.
Liikusime mööda Toompea nõlva üles, rahvast oli palju, koguneti… ja mingil hetkel, kui hakkas formeeruma rivi, sättisime endid samuti ritta, rullisime oma plakati lahti ja seisime seal sündmuste keskel. Olime kohe esirinnas, mäletan, et nii mõnigi kaamera tegi meist pilti, üks välismaine telekanal filmis meid pikalt.
Aga kuna tookord endal mingeid jäädvustamise võimalusi polnud, siis kuigi lootsime, et äkki mingite ajalehes ilmuvate fotode peal me oleme või äkki pärast kusagilt näeme endid ja oma sõnumit (mis meie jaoks oli nii oluline ja sügava tähendusega ), siis kahjuks pole seda kõikide ajalooliste piltide ja kaadrite hulgas kohanud.
Sestap andsin AI le ülesande mingi pilt teha, umbes nii me seal olime, tegelikkuses küll jäi meie selja taha see võimla all orus, ehk et me olime teisel pool teed just enne valimiskomisjoni hoonet ja seda ristmikku.
Aga meeter siia või sinna, polegi tähtis. Oluline on, et see sõnum – kuidas okupatsioonid löövad haavad muuhulgas rahvuskehandisse ka sündimata laste näol, kelle arvu me võime ainult aimata, sest statistikat selles osas teha ei saa, et see sõnum on aktuaalne ka tänases päevas, kus meie rahvuskehand hääbub, kuigi otsest okupatsiooni pole…
Eks tuleviku ajaloolased võibolla sõnastavad ära need põhjused, miks on sündimuse ja pisikeste eestlaste arvuga praegu just nii nagu on. Meie aga peame seisma neis pöördelistes sündmustes ka tänapäeval ikka oma rahva ja oma riigi eest. Sest kui meie seda ei tee, ei tee seda keegi.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige, EKRE