Lääne ühiskondades valitseb terav vastuolu. Ühelt poolt valitseb roheline mõtteviis, millega kaasnevad tohutud kliimakoormised: kõrgemad energiahinnad, piirangud tööstusele, autodele ja ehitusele, CO₂-maksud ning ideoloogiline surve „päästa planeet“. Teiselt poolt kahaneb Euroopa ja kogu Lääne rahvastik kiiresti.
Sündimus jääb tublisti alla asendusmäära (umbes 2,1 last naise kohta) – Eestis, Saksamaal, Itaalias ja mujal on see sageli 1,3–1,6. See pole ajutine kõikumine, vaid püsiv demograafiline langus, mis viib rahvastiku vananemise, tööjõupuuduse ja lõpuks kultuurilise ning rahvusliku hääbumiseni. Ees terendab tsivilisatsiooni loojak.
Küsimus on lihtne ja pahatahtlik: kellele me loodust ja planeeti hoiame? Kui omad lapsed puuduvad või sünnib vaid mõni üksik, siis kellele see „päästetud“ maailm pärandatakse? Massiline sisseränne, mis on paljudes riikides muutunud peamiseks rahvaarvu hoidmise viisiks, toob kaasa inimesi, kelle keskkonnateadlikkus, tarbimisharjumused ja kultuuriline side loodusega erinevad meie omast nagu öö päevast.
Paljudes Euroopa linnades ja maapiirkondades on näha, kuidas avalik ruum, metsad ja rannad kannatavad rüvetamise all – kõik on sodi täis, ebaseaduslikud prügimäed, ülekarjatamine või lihtsalt hoolimatus, pahatihti ka vandalism.
Kui kohalikud loobuvad lastest „kliima pärast“, aga sisserändajate lapsed kasvavad, laamendavad ja tarbivad ilma mingite piiranguteta, siis roheline ideaal muutub absurdsiks. Planeeti ei päästeta tühjade hällidega.
Seda vastuolu on märganud mitmed autorid ja uurijad. Elon Musk on korduvalt öelnud, et rahvastiku kokkuvarisemine on tsivilisatsioonile suurem oht kui kliimasoojenemine. Tema hoiatused peegeldavad demograafide, näiteks Nicholas Eberstadti töid, kes kirjeldavad „depopulatsiooni ajastut“. Teaduslikud uuringud näitavad, et keskkonnateadlikkus ja kliimaärevus seostub madalama sündimusega – nooremad põlvkonnad lükkavad laste saamist edasi või loobuvad sellest, kartes „hävitada planeeti“.
Joel Kotkin on seda teemat põhjalikult käsitlenud artiklis „The Growth Dilemma“ (Quillette, 2020), kus ta kritiseerib „degrowth“-ideoloogiat, mis tõstab elukallidust (energia, eluaseme ja toidu hindu) ning muudab laste kasvatamise majanduslikult raskeks. Tema teistes töödes, nagu „How Declining Fertility Rates May Deliver Us to Oblivion“ ja „The Depopulation Bomb“, hoiatab ta, et madal sündimus koos roheliste piirangutega ähvardab majanduskasvu, innovatsiooni ja kogu tsivilisatsiooni stabiilsust.
Mõned eriti hullud ökoloogilised autorid on isegi väitnud, et jätkusuutlikkuse nimel tuleks piirata sisserännet, et lubada rahvastiku loomulikku kahanemist – vastasel juhul nullib immigratsioon madala sündimuse keskkonnakasu. Absurd, väljasurnud ei valva piire.
Samal ajal on teadlased näidanud, et sündimuse langus mõjutab kliimat väga aeglaselt ja vähesel määral – populatsioonimuutused võtavad aastakümneid, samal ajal kui heitkogused sõltuvad eelkõige tehnoloogiast ja tarbimisest. Seega on „vähem lapsi = päästetud planeet“ argument on liialdatud. Pigem on tegemist moraalse paradoksiga: loodusekummardamine, mis muudab igapäevaelu kallimaks ja ebakindlamaks, vähendab usku tulevikku.
Kui majandus kokku variseb vananeva rahvastiku, kõrgete energiakulude ja tööstuse väljarände all, siis kaob ka soov lapsi saada. Laste puudumine pole pelgalt „roheline valik“, vaid sageli tagajärg: elu on muutunud liiga raskeks ja lootusetuks just nende poliitikate tõttu, mis lubasid planeeti päästa.
Kui loodust hindavad rahvad välja surevad ja nende asemele tulevad laastajad ning lagastajad, siis võtame me planeedi endaga hauda kaasa. See ei ole vastutustundlik kärvamine.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.08.2026