Äsja igavikuteele läinud Siim Kallas oli sedavõrd vastuolulise eluteega inimene, et tema surm ajas ühiskonna üsna lõhki – ühelt poolt kõlavad ülevoolavad kiiduavaldused võimupoliitikute poolt, teisalt panid inimeste halvemad mälestused neile teistmoodi vastama. Valitsus aga keerab vinti veelgi peale.
BNS kirjutab: “Valitsus kehtestab neljapäevasel istungil riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele kohustuse heisata 29. augustil Eesti lipp leinalipuna kell 8-21 viimase austusavaldusena endisele peaministrile Siim Kallasele.”
Kohustus? Võimurid ei jaga niigi elust midagi, psühholoogiast veel eriti. Kui selline asi tehakse kohustuslikuks, tekitab see veelgi rohkem paksu verd ja kindlasti leidub neid, kes lausa demonstratiivselt “unustavad” lipu heisata. Üks kommentaator juba soovitabki heisata hoopis leinalindiga või pooles vardas vikerlipud – vaat selle poliitika eest antud poliitik tõesti võitles!
Reformierakond oskab rahvast lõhestada ja seekord jätkavad nad samas vaimus – kohustuslik lein on väga põhjakorealik ettevõtmine. Keelud ja käsud ei ole vahend, millega inimlikke muresid lahendada.
Sotsiaalmeedias kirjutatakse palju sellest, kui ebainimlik olevat lahkunutest negatiivselt rääkida – aga kui kiidusõnad on ülevõlli, siis on ka reaktsioonid vastavad.
Käsk lahkunud poliitikut kohustuslikult leinata devalveerib oluliselt tegelikku inimlikku leina.
Uued Uudised
Lisatud Meediakriitika kommentaar sotsiaalmeediast:
“Reformierakonna juhitud vabariigi valitsus mängib nii tule kui Reformierakonna endise esimehe Siim Kallase inimväärikusega, rakendades inimese surma oma erakonna ja valitsuse päevapoliitiliste eesmärkide teenistusse.
Mitte kunagi varem taasiseseisvunud Eesti ajaloos ei ole peaministri matuste puhul välja kuulutatud üleriigilist leinapäeva. Seda ei tehtud ei Edgar Savisaare matuse puhul ega isegi mitte Jaan Poska matuse puhul esimese vabariigi ajal (ehkki Poska seda vaieldamatult väärinuks).
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on üleriigiline leinapäev kuulutatud riigimehe matuste puhul välja kahel korral: Lennart Meri ja Arnold Rüütli matuste puhul. Mõlemad olid presidendid ja mõlemad olid rahva hulgas üleriigiliselt populaarsed. /…/
Selle otsusega aga – kuulutada Kallase matus üleriigiliseks leinapäevaks – ei jäta Reformierakond avalikkusele mitte mingit muud valikut. Vastupidi, Reformierakond näib selle otsusega lahkunu tegusid puudutavat debatti initsieerivat või isegi provotseerivat – kuna Kallase matuse kuulutamine üleriigiliseks leinapäevaks eeldab, et üleriigiline enamus jagaks leina Kallase lahkumise üle. Juhul kui reaalsuses aga ühiskonna enamus Kallast ei leina, oleks tegu Brežnevi matuse laadse poliitteatriga, mis kuulub totalitaristlike režiimide poliitellu, mitte demokraatlikesse õigusriikidesse ja kutsub eeldatavasti esile protesti. Protestimise põhjendamine pole Kallasest halba rääkimata aga mitte kuidagi võimalik.
Niisiis võib eeldada, et valitsuse otsus põhjustab ühiskonnas tõenäoliselt nii irooniat kui meelepaha. /…/
Kuna Kallase ebapopulaarsus ja jamad oma eluajal ei saa olla mingi üllatus ka Reformierakonnale, jääb mulje, et see otsus on tehtud teadliku provokatsioonina. Jääb mulje, et kalkuleeritakse, et antud otsus kutsub esile teravaid reaktsioone ja kibedaid diskussiooni, mida loodetakse ära kasutada ohvripositsiooni saavutamiseks, järjekordse maailmavaatelise vastasseisu süvendamiseks ning selle kaudu valitsuskoalitsiooni toetuse kasvatamiseks.
Siim Kallas võis meeldida või mitte, kuid sellist post mortem ära kasutamist ei ole ära teeninud ükski inimene. See läheb minu arvates nii kaugele üle väärikuse ja normaalse kultuurikeskkonna piiri, et tekitab juba küsimusi moraalsest süüdivusest.”