Eesti Ekspressis ilmunud lugu naisest, kellel õmmeldi keisrilõike käigus kinni kusejuha, ei ole lihtsalt ühe meditsiinilise juhtumi kirjeldus. See on valus õppetund sellest, kuidas riiklikult reguleeritud süsteemid kriisiolukorras patsiendile selja pööravad. Kui haigla ja äsja loodud patsiendikindlustus teatavad kannatanule, et tegemist polnud veaga, vaid „vältimatu tüsistusega“, on tegemist süsteemse keeldumisega võtta vastutust. See tõstatab põhimõttelise küsimuse: millal hakkab institutsioon vastutama inimese ees?
Praegune ravikorraldus toimib põhimõttel, kus juriidiline enesekaitse kaalub üles moraalse kohustuse. Tervishoiuasutused ja nende juristid on loonud toimiva terminoloogilise kaitsevõrgu. Niipea kui operatsioonilaual juhtub midagi ränka, käivitub automaatne protsess juhtunu ümberkategoriseerimiseks. Kui eksimus nimetatakse ümber meditsiiniliseks riskiks või tüsistuseks, vabaneb haigla seaduse silmis kohustusest kahjusid korvata. Patsiendi jaoks, kelle elukvaliteet ja tervis on pikaajaliselt rikutud, ei muuda see sõnamäng aga midagi – vigastus ja sellest tulenevad kannatused on reaalsed.
Süsteemi suurim puudus ongi see, et tõendamiskoormus ja bürokraatlik asjaajamine on lükatud ohvri õlgadele. Tavaline inimene peab astuma vastamisi haiglate juriidiliste osakondadega ja leidma eksperte, kes julgeksid oma kolleegide tööle karmi hinnangu anda. Kuna meditsiiniringkonnad on väikesed ja üksteisest sõltuvad, on erapooletu ja kriitilise hinnangu saamine tavakodanikule peaaegu võimatu. Uus patsiendikindlustuse seadus pidi seda olukorda parandama, kuid praktikas näeme, et see on muutunud järjekordseks filtriks, mis kaitseb rahalisi fonde, mitte kannatanuid.
Vastutuse vältimise taga on sügavalt juurdunud hirm. Meditsiinisüsteem karistab eksimuste eest karmilt, mis paneb arstid ja haiglajuhid kriisihetkel kohe kaitseasendisse asuma. Kui eksimuse tunnistamine tähendaks automaatselt kohtuteed või litsentsi kaotust, siis valitaksegi vaikimine ja eitamine. Selline lähenemine aga välistab vigadest õppimise ja süvendab ühiskondlikku usaldusmatust. Tõeline vastutus algab sealt, kus süsteem suudab tunnistada, et midagi läks valesti, ning kompenseerib inimesele tekitatud kahju ilma, et ohver peaks läbima aastatepikkuse alandava tõestamisprotsessi.
Selleks, et olukord muutuks, on vaja põhimõttelist reformi kahjude käsitlemisel. Süsteem peab liikuma süüdlase otsimiselt kahju heastamisele. Kuni kindlustusandjad ja haiglad kasutavad juriidilisi definitsioone kilbina, et hoida kokku väljamakseid, jääbki õiglus paberile. Vastutust hakatakse võtma siis, kui inimese tervis ja heaolu seatakse juriidilistest riskianalüüsidest kõrgemale ning kahju hüvitatakse tulemuse, mitte protseduuri nimetuse põhjal.
Rainis Lipstok