Itaalia on agoonias. Itaalia peaministri Giorgia Meloni juhitud valitsus on esitanud ettepaneku kehtestada kooliklassides sisserändajate laste osakaalu 30 protsendiline lagi. Haridusminister Giuseppe Valditara lisab ettepanekule burkade keelu, kohustusliku itaalia keele kursuse välismaalastest vanematele ning kuni kaheaastase vangistuse vanematele, kes lapsi kooli ei saada. Eesmärk on takistada getode teket, tagada keeleõpe ja hoida alal Itaalia kultuuri ja väärtusi.
Ettepanek on tervitatav, kuid poolik. Itaalia koolides õpib juba 930 000 mitte-itaalia päritolu last – ligi 12 protsenti kõigist õpilastest. Kahekümne aastaga on number kasvanud 3,5 protsendilt praegusele tasemele.
Puudumiste määr sisserändajate laste seas on 26 protsenti, itaalia lastel 6 protsenti. Paljud vanemad ei osale koolielus, ei räägi itaalia keelt ega jaga euroopalikke väärtusi. Just Põhja-Itaalias leidub üha rohkem klasse, kus sisserändajate lapsed on enamuses. 32 protsenti lastest tuleb Aafrikast, märkimisväärne osa mõistagi moslemiriikidest.
Itaalia tegeleb oma mädapaisetega, aga milline on olukord Eestis? Eesti koolides on mitte-eestlastest õpilasi ligikaudu 20–22%!!! Viimased ametlikud andmed on 2025/2026. õa kohta: eesti emakeelega õpilased: 77–79%, vene emakeelega: 18–20% ja muu emakeelega (inglise, ukraina, soome jt): 2–3%.
Kokku õpib Eesti üldhariduskoolides umbes 143 000–147 000 õpilast. See tähendab, et mitte-eestlastest õpilasi on umbes 29 000–32 000. Vene emakeelega õpilaste osakaal on väga kõrge, eriti Ida-Virumaal ja Tallinnas, mõnes koolis üle 70–90%.
Euroopa kogemus näitab, et kui mitte-lääne päritolu immigrante on piirkonnas üle 10–15 protsendi, muutub lõimumine äärmiselt raskeks või võimatuks. Tekivad paralleelühiskonnad, usaldus ühiskonna vastu langeb, keele ja väärtuste edasikandumine peatub.
Robert Putnami ja mitmete Skandinaavia uuringute järgi toob liigne mitmekesisus kaasa sotsiaalse killustumise. Isegi 30 protsenti muulasi ühes klassis on liiga palju. See ei ole assimilatsioon, vaid itaalia laste muutmine vähemuseks omaenda kodumaal. Eesti lastest me üldse ei räägi, sest masendus tuleb peale.
Itaalia on normaalsuse kehtestamisega juba ammu hiljaks jäänud. Demograafiline muutus on toimunud väga kiiresti, riik pole siiani suvatsenud reageerida. Poolikud meetmed nagu 30 protsendiline lagi ei lahenda probleemi.
Reaalne lahendus on piirid sulgeda, ebaseaduslik sisseränne peatada ning rakendada remigratsioonipoliitikat – need, kes ei soovi või suuda integreeruda, tuleb saata tagasi oma kodumaale. Iga roju oma koju.
Ainult sel viisil saab rahvusriik säilitada oma identiteedi. Itaalia juhtum on Eestile hoiatuseks: viivitus läheb kalliks maksma. Aeg on tegutseda, meie koolides ja linnaosades on olukord samuti väga halb, statistika järgi isegi veel halvem.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.08.2026