Võimupoliitiku haldusalal juhtub suur sigadus või lausa kuritegu. Ühiskond on šokeeritud. Minister või ametnik poetab suunurgast “Võtan vastutuse!” Aga ta ei võta. Ta arvab, et deklaratiivsest ütlusest on küll. Kaks sõna on tema suus nagu indulgents selle kohta, et ta olevat midagi teinud. Tegelikult ei tee ta asja parandamiseks või heastamiseks mitte midagi, samasugune minnalaskmine jätkub.
Palju vett on voolanud merre sellest ajast, kui Riigikontroll avastas kaitseministeeriumi rahaasjades korralageduse. Nüüd tehti uus kontroll ja leiti, et midagi pole paremaks läinud. Kaitseminister Hanno Pevkur ja kantsler Kaimo Kuusk irvitavad ühiskonnale näkku, teatades taas, et vastutavad. Ei vastuta, vaid valetavad ja varastavad edasi. Aasta pärast on rahaga üleujutatud kaitsesektoris endiselt Nõukogude Armee moodi “bardakk”.
Vastutusest viilitakse kõrvale kõige kõrgemal tasemel. Ministrite haldusalal toimub kohutav raiskamine, tühikargamine, sooja õhu võngutamine, aga ükski minister vahele jäädes tagasi ei astu, neil on viimastest võltsvalimistest ka võimuliidu saadikute toetus umbusaldamise puhuks. Kui tipp-poliitikud ei vastuta, kandub asi ka edasi ametnikele – kui Kunstnike liidu raamatupidaja laskis kõiki reegleid eirates rahakapi tühjaks varastada, teatasid liidu naisjuhid, et tagasi nad ei astu. Miks peaksidki kui peaminister ja alamministrid seda ei tee?
Vastutamatus on üleüldine. President kuulutab välja praakseadusi, õiguskantsler on rikkumiste puhul seaduseväänajate käes nagu sulavaha, kaitseväe juhataja peab sotsiaalmeedias sõnasõdu – moraalne ja eetiline allakäik on kohutav. Edasi nakatuvad asutused, institutsioonid, inimesed, ühiskond mädaneb kõigest väest.
Võimupoliitikas ei ole enam riigimehi, on saamahimuline pätikamp. Kui mõnel riigil on maffia, siis Eesti maffial on oma riik. Kui Sitsiilias on maffia ja Naapolis camorra, siis Eestis on organiseeritud kuritegevuse nimeks Reformierakond. Üht “isakest” saadetakse just viimsele teele nagu don Corleonet.
See riik ja rahvas on juba ammu eri teid läinud. Mida ka võimurid ei teeks, mataks auavalduste saatel Reformierakonna käilakuju või valiks uue Kadrioru kummituse, kõik aina süvendab ühiskonna lõhestatust.
Uued Uudised