Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi tuleks Vabariigi president valida riigikogus. Asjade tänases käigus on valdav osa riigikogu liikmeist andnud oma toetusallkirja ühele esiletõstetud võimalikest presidendikandidaatidest. Sellega muutus Eesti erakondlikus süsteemis praktiliselt võimatuks teiste pretendentide ülesseadmine, Selleks jääb nö „vabade“ häälte arv napiks.
Eeldusel, et toetusallkirjad peavad ka valimistel, võib öelda, et ainsale presidendikandidaadile garanteeriti sisuliselt erakondadevahelise kokkuleppega tulevane ametikoht juba enne valimisprotseduuri algust, Eesti poliitiline süsteem on sellega võtnud üle olulise elemendi poliitilisest minevikust, ajastust, mille arvasime juba olevat möödunud. Sest valimine tähendab erinevate võimaluste kaalumist ning eelistuse näitamist. Mitte ainsa etteantud võimaluse hülgamist. Ehkki ka sellel on mõningane sarnasus valimistega.
Peale presidendivalimiste protseduuri küsitavat kooskõla põhiseadusega tekitab ka Eesti riigi kõrgeimalt administratsioonitasandilt pärit presidendikandidaadi isik põhiseaduse kontekstis probleeme. Ametisse astudes peab ta andma ametivande, milles pühalikult tõotatakse „.. „kaitsta vankumatult [TV] Eesti põhiseadust….ning täita õiglaselt ja erapooletult ning ustavalt oma kohuseid Eesti rahva ja riigi kasuks.
Paraku on kandidaat oma eelnevate ametikohustuste kontekstis õiguskantslerina kinnitanud, et „Tartu rahulepe ei erine õigusliku jõu poolest põhiseaduse paragrafi 122 lõikes 1 nimetatud riikidevahelisest piirilepingutest“. See tähendab, et EV ja VF vahelise piiri kulgemist on võimalik määrata lisaks Tartu rahulepingule ka teiste, sh Tartu rahulepingut muutvate piirilepingutega.
Ehk tuleks siin meenutada, et põhiseaduse- Eesti- Vene maismaapiir on määratud – on sõnastatud grammatiliselt täisminevikus. Eesti keeles tähendab täisminevik lõpetatud tegevust, fakti (millest poliitikud peaksid juhinduma). Küll peaks aga meenutama, et Tartu rahulepingu sõlmimise hetkel puudus Eestil maismaapiiri leping Lätiga. Selle tegemine venis (erinevais etappides) aastaile 1918 – 1923. Seetõttu Tartu rahulepingu ja põhiseaduse väide – …ja teiste riikidevaheliste lepingutega- on kohaldatav ainult piirilepingule Lätiga.
Pole põhjust arutada, kas J. Poska võis lepingut sõlmides silmas pidada ka võimalust, et tulevikus võiksid Eesti riigi piirid nihkuda ehk Novgorodi või Tverini või tuleb need tõmmata Kundani (nagu tegi ettepaneku vene delegatsioon). Pigem välistas ta niisugused võimalused. Ei tahaks rääkida ka sellest, et Tartu rahuleping oli Eesti riigi esimene välisleping (mis integreeriti põhiseadusesse) ning rahulepingut pole põhjust võrdsustada tavapärase piirilepinguga. Ka ei tulene hiljematest lepinguist automaatselt mingeid õigusi või kohustusi varasemate õigusliku sisu kohta. Pigem vastupidi. Jne. Lõpuks põhiseadus ütleb, et Eesti riik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.
Kuna presidendikandidaat nimetab Tartu rahulepingut siiski Eesti järjepidevuse sümboliks ja sünnitunnistuseks, siis tähendab uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga. sisuliselt Eesti riigi sünnitunnistuse ümberkirjutamist. Silmas pidades presidendikandidaadi professionaalset tausta, oleks see uude ametisse astumisel kummaline soovitus. Küll aga võib see tähendada, et riigi kõrgema õigusametnikuna valmistas ta sellega ette oma tulevast poliitilist karjääri.
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et riigikogu ja/või võimaliku valimiskogu liikmetel tuleb otsustada pressidendikandidaadi poliitilise usaldusväärsuse üle, sest nende ees on probleem, kas kandidaadi näol toetada kehtivat põhiseadust või selle revideerimist.
Toomas Varrak