Meil on tagumine aeg lõpetada see igavene hädaldamine majanduse, maksude ja riigi tuleviku pärast. Eesti rahvas on teinud läbi uskumatu evolutsioonilise ime: me oleme suutnud viimase kolmekümne aastaga areneda ja edasi liikuda olukorras, kus meie tipp-poliitikute ametliku diagnoosi kohaselt on keskmine valija lihtsalt rumal.
Selle asemel, et solvuda, peaksime olema tänulikud. Meil on ju Jürgen Ligi, kes tuletab kriitika peale reipalt meelde, et põhiseadus ei keela inimesel olla loll. Ja meil on Indrek Tarand, kes on aastaid vaadanud kodanikkonda läbi prisma, et massidega ongi võimalik lõputult lollitada, sest nad ei süvene protsessidesse. Me oleme harjunud olema see tüütu ja ebaratsionaalne mass, kes muretseb igapäevase toimetuleku pärast, samal ajal kui Toompeal säravad puhta intellekti majakad.
Aga kujutagem nüüd ette seda loogilist utoopiat. Mis saaks siis, kui see painav rahva lollus kaoks üleöö? Mis juhtuks, kui me kõik – viimane kui üks – ärkaksime homme üles täpselt sama eksimatute, ratsionaalsete ja majanduslikult kõrgemal seisvatena kui Ligi ja Tarand?
Oh, milline paradiis see oleks!
Me ei räägiks enam mingist ammusest ja kättesaamatust viie rikkaima riigi unistusest. Me oleksime planeedi Maa suveräänne number üks riik. Meie edu ei mõõdetaks enam milleski nii tühises nagu reaalne ostujõud või ettevõtete konkurentsivõime, vaid puhtas, destilleeritud valitsemisretoorikas ja riigieelarve tabelite veatus briljantsuses.
Selles uues, Ülitarkade Eestis oleksid kõik inimesed absoluutselt õnnelikud. Me mõistaksime lõpuks, et tõeline heaolu ei peitu majanduslikus kindlustundes, vaid oskuses vaadata uut automaksu või tulumaksutõusu ja tunda sellest riigimehelikku uhkust. Kui rahandusministeerium meile uue kärpe- või maksupaketi esitab, ei hakkaks me emotsionaalselt protestima, vaid noogutaksime tunnustavalt. Me saaksime aru, et riik tunneb meie rahakotti alati paremini kui me ise, ja teisest pensionisambast ei oleks keegi kunagi lahkunud, sest me kõik suudaksime ette näha seda „kolossaalset lollust“, millele Ligi viitas.
Ka rohepööre ja kliimaeesmärgid oleksid meil saavutatud ilma ühegi takistuseta. Kuna me kõik oleksime üliarukad, lõpetaksime me igasuguse vaidlemise energiahindade, taastuvandmete või tööstuse piiramise üle. Me mõistaksime unepealt, et kõrged võrgutasud ja süsinikmaksud on tegelikult parim viis meid uude ajastusse juhtida. Meie ühiskonnas valitseks täielik üksmeel, sest keegi ei esitaks enam küsimusi selle kohta, kust tuleb raha või kuidas maapiirkondades elavad inimesed üldse liikuma pääsevad.
Mida aga Jürgen ja Indrek sellises riigis üldse tegema hakkaksid?
Poliitiku ameti tuum on ju valgustada pimedat rahvast. Kui rahvas saab täpselt sama targaks kui nemad, kaob vajadus õpetussõnade ja üleolevate repliikide järele. Ligi ei saaks riigikogu kõnepuldis enam kedagi rumaluses süüdistada, sest saalis ja telerite ees istuksid täpselt samasugused Exceli-geeniused. Tarandil poleks kedagi vajadust “mitte lollitada”, sest kodanikkond mõtleks temaga täpselt samas rütmis. Nende argipäev muutuks surmavalt igavaks – poleks enam kedagi, kelle taustal särada.
Aga mis saab siis, kui rahvas saab veelgi targemaks? Kui valija areneb valitsejast üle?
Vat see oleks tõeline süsteemi kokkukukkumine. Kui rahvas muutub poliitilisest eliidist veel targemaks, tabaks meie senist riigikorda totaalne kriis. Ühtäkki märkaks see ülitark ühiskond, et valitsuse koostatud Exceli tabelid ei olegi veatud, vaid kubisevad loogikavigadest. Rahvas hammustaks läbi iga populistliku lubaduse ja PR-triki.
Kui rahvas saab veel targemaks, hakkaksid inimesed küsima mitte seda, miks meie lollid oleme, vaid seda, miks otsustajad nii aeglaselt mõtlevad. Jürgen ja Indrek leiaksid end korraga olukorrast, kus nemad on need, kellele tuleb hakata asju lihtsate lausetega üle seletama. Sellises Eestis kaotaks Toompea oma monopoli tõele ja tarkusele ning poliitikutest saaksid lihtsalt eluvõõrad teoreetikud, kellele ülitark rahvas vaatab ülalt alla kerge kaastundega.
Kuid senikaua, kuni me seda ohtlikku valgustatuse taset saavutanud pole, peame me leppima oma kurva saatusega. Poliitikutel peab meist ikka jube villand olema. Kujutage ette, kui raske on juhtida riiki, kus sina oled ainus täiskasvanud ekspert ja ülejäänud miljon inimest on unustatud liivakasti jonnima jäänud lapsed, kes ei saa aru globaalsetest trendidest.
Järgmine kord, kui valimiskasti juurde astute, palun tehke endale teene: ärge mõelge oma argistele muredele. Selline mõtlemine on tarkade poliitikute silmis rumalus, ja meile on juba ammu selgeks tehtud, et meie kompetents piirdub pelgalt suu kinni hoidmise ja otsuste heakskiitmisega. Põhiseadus seda ju ometi lubab.
Rainis Lipstok