Ühispartei pole võimeline korraldama tõhusat julgeolekut, sest selle liikumapanevaks jõuks on progressiusk.
Sõjakunst algab esimesena iseenda ja alles selle järel vaenlase tundmisest. Hierarhiatajust. Arusaamisest, et sõdurid ja relvad on vägivalda nõudva julgeoleku oluline osa, millest märksa olulisemal kohal on ühiskonda ning selle liikmeid liigutav ideoloogia. Usk, eetika ja moraal. Kultuur. Sidusus.
Sõnadega orienteerutakse objektiivses reaalsuses ja tões, tehakse selgeks, mida aistmismeeletega tajutakse. Püssilaskmisest või droonijhtimiskogemusest on märksa tähtsamal kohal, mida inimesed mõtlevad ja räägivad, sest sõnadega loob nii üks inimene iseendale- kui moodustatakse ühine ning jagatud suur maailm.
Julgeolek algab suurematest ja pisematest teemadest ning kuidas inimesed neid mõistavad: meritokraatiast, vastutusest, loomuõigusest, ajaloo- ja inimloomuse tajust ning tervemõistuslikust olukorrateadlikkusest. Kodanike relvavabadusest. Loendamatust hulgast kaasnevatest pisematest ja suurematest asjaoludest.
Ajaloofilosoofia võib võtta kokku tõdemusega: suured tsivilisatsioonid ja riigid ei lange niivõrd välise surve kui sisemise roiskumise tulemusel.
Euroopa Liitu ja Eestit juhib ühispartei. “Liberaalselt demokraatlikus” läänes võimutseva ühispartei ideoloogiaks, usutunnistuseks, on progressiusk. Progressismi lubaduseks on jumalariik Maa peal ilma Jumalata ja vabadus ilma vastutuseta – “tunnetatud paratamatuseta”. Loomuõigust eirava õigusega ja vastuoluliste konkurerivate eetikasüsteemidega, mille sisuks on moraalitus. Mis on antijumalariik, mille liikumapanevaks ajendiks on ainult (raha)võim iga hinnaga. Millest arusaamiseks pole vaja vaadata kaugemale kui Eesti ja teiste liberaalsete liiduvabariikide võimukoetised ning Euroopa Liidu kaadrid.
Alljärgnevalt on välja toodud ainult mõned põhjused, miks ühispartei pole võimeline kaitsma rahvast ja kodumaad.
Ühispartei toodab kakistokraatiat
Progressiusk on progresseeruvas tempos vastasseisu reaalsusega tootev revolutsiooniline vaimukoetis. Progressism nõuab inimestelt järjest suuremat usku kõigesse, mida ühispartei räägib ja kõige algelisemategi aistingute eiramist, mida näevad tema silmad ning kuulevad kõrvad. Kuna silmi ja kõrvu pole suuremal osal elavatest inimestest võimalik lõplikult sulgeda, siis progresseeruv vastuolu reaalsusega tekitab inimestes süvenevat tunnetuslikku ebakõla. Režiimile, mille olemus toob kodanikele kaasa progresseeruva kognitiivse dissonantsi ja selle tõsiusklikele jüngritele kujutab talupojamõistus surmaohtu.
“Eliidi taastootmiseks” mõeldud ülikoolidest on tänu NSVL-i, islamistide ja Hiina Rahvavabariigi mahitatud “suurele marsile” saanud tänaseks progressiusu kantsid. Lääne kõrghariduse tööstuse “toodetest” moodustavad täna suurema osa progressiusklikud ja pea igasugused terve mõistuse nähud süüakse tööstusharust kiirkorras välja. Tunnetuslik ebakõla põhjustab idiootsust ja poliitilise nomenklatuuri tippu jõuavad inimesed, kes väidavad näiteks tõsimeeli, et põhiseaduse soolise diskrimineerimise keeld tähendab lastevanemate, hullemal juhul riigi, õigust lapsi psüühiliselt ning füüsiliselt “soomuutmisega” invaliidistada. Et suur asendamine “rikastab”.
Korporatistliku ühispartei võim on totalitaristlik ja julgeolekuvaldkonnas tähendab see, et tippu ei jõua mitte tublid, targad ja väärikad talendid, vaid usukuulekad käsutäitjad, sest esimeste reaalsusekohasus ning terve mõistus kujutavad ohtu tervele süsteemile. Kuna vastuolu loodu(se)ga muutub süsteemis järjest jõulisemaks, siis paratamatusena muutub terve mõistus ja moraalne selgroog süsteemile järjest vastunäidustatumaks.
Julgeolekuvaldkonnas vormub ühispartei võimust, kuna riigi jõukoetised alluvad poliitilisele kontrollile, kaitsevaldkonna oluliste isikute muutumine koos ühisparteiga järjest kakistokraatlikumaks.
Kuna ühisparteile on esimeses järjekorras tähtis kuulekus, similis simili gaudet ja usk nõuab reaalsuse eiramist, siis süsteemi “intellektuaalsed väljakutsed” muutuvad paratamatusena järjest võimsamaks, mis põhjustab järjest ulatuslikumat äbardumist. Kakistokraatlik juhtkond ei suuda langetada vajalikke otsuseid ja valib võimekuste edendamise asemel korruptsiooni. Heaks näiteks on nii poliitilises kui erialases kakistokraatias ägav kaitsevaldkond.
Progresseeruvas tunnetuslikus ebakõlas toimiv süsteem nõuab osalistelt järjest suuremat kuulekust (forced compliance), mis tähendab progresseeruvat reaalsust eiravat mõistuspäratust. Inimene on ehitatud viisil, et sõnadega luuakse inimeste maailm ja sõnadega loob ta ise maailma enda ümber. Rumal jutt muudab inimesed rumalaks, rumalat juttu rääkivate inimeste kogum moodustab ogara kõlakambri ja niisuguse kõlakambri asukad “kalibreeritakse” paratamatult mitte kõige arukamale süsteemile sobivaks. Ergo, kuna süsteem muutub ainult järjest terve mõistuse vaenulikumaks, nõuab see üha enam reaalsusega vastuolus olevat strakomi ja propagandat.
Rumalus taastoodab rumalust, imeb süsteemist välja lootuse, mille tõttu liigub süsteem üha kaugemale ühisest hüvest. See seisab alustuseks järjest väiksemaks muutuva seltskonna ning selle osalised lõpuks eelkõige või ainult iseenda huvide eest.
Rumalus, saamatus ja korruptsioon – kakistokraatia – sööb inimestest välja uhkuse oma rahva ning riigi üle. Lugupidamise iseenda vastu. Välistab suurejoonelisuse ja silmapaitsvad saavutused.
Ühispartei seiskab ühiskonna vereringe
Tubli ja toreda ühiskonna ning riigi aluseks on majandus. Inimtsivilisatsioon on ainult õhukene kiht, mis kaob juba pisut pikema elektri- ja veekatkestuse peale.
Koos Venemaa “põlvili surumise” ja selle vastu võidurelvastumisega üritatakse toime panna ühiskonna ning riigi “vereringet” hävitav rohepööre. Euractivi peatoimetaja Matthew Karnitschnigi sõnul kujutab Euroopa Liidu roheagenda selle enesetapulepingut. Kui keegi üritab ühekorraga ennast ära tappa, objektiivset reaalsust eiravate kultusepõhiste lahendustega korraldada majandust ning pidada naabritega kurnavat totaalset sõda, siis niisugust vaimuhäiret nimetatakse skisofreeniaks. Ühispartei on skisofreeniline.
Teine skisofreenia näide on üheaegne “heidutuse” suurendamise üritus ja suure asendamise kohustus. Julgeolekut on võimalik teha ainult enam-vähem sidusates ühiskondades. Massisisseränne, sealhulgas omavaheline slaavlaste oma, ja multikulti eemaldab ühiskonnast igasuguse sidususe.
Ühispartei ei luba sõdida
Täpselt samasuguse “prantsuse teooriast” juhinduva ühispartei ilmaliku teoloogia tõttu, mis peab kurjategijaid ja igasuguseid “vähemusi” tähtsamaks kui normaalseid inimesi, sisserändajate õiguseid suuremaks kui need on kodanikel, kujunesid “rules of engagement” põhjusel läänt häbistavaks katastroofiks Iraagi ja Afganistani sõjad.
Kui mõni sõdur juhtub sõjapidamist tõsiselt võtma, siis veteranistaatusesse jõudes ei saa ta olla nii eluajal kui postuumselt kindel, et mingisugune süvariigi VVO-tööstuse “inimõiguslaste” jõuk teda kohtusse ei tari.
Ühisparteil puudub moraalne selgroog
Riigi julgeolek nõuab süsteemilt vähemalt mingisugust enesepuhastumise võimet. Vastutust. Päriselt pimedat õigussüsteemi. Ursula von der Leyeni karjääri on läbivalt saatnud korruptsiooniskandaalid ja tema Saksamaa kaitseministri ametit kirjeldatakse katastroofina. Euroopa Liit, Norra ja Ühendkuningriik peavad sõda Venemaaga, kuid mahitavad Aafrikas inimsuse vastaste kurjategijate rassistlike ja korrumpeerunud režiime. Liit on üks suuremaid islamiterrorismi mahitajaid.
Moraal on läbiv ja kõikehõlmav. See algab iseendast ja käsitleb kõike ning kõiki ühes kaastekstis. Moraal kehtib ka siis kui see pole inimesele kasulik. Venemaa kallal pole põhjust uriseda kui Poolas, Ungaris, Rumeenias, Prantsusmaal ja Saksamaal toimuvat inimõiguste ning õigusriigi põhimõtete jalge alla trampimist avalikult soositakse. Julgeolek algab kodaniku tajust, et riigis toimib vähemalt mingisugunegi õigus ja õiglus. Moralism (silmakirjalik tänitamine) ei võrdu moraaliga.
Ühispartei hävitab usalduse
Võimekad, andekad ja moraalsed juhid toetavad ühiskonna sisest usaldust. Kakistokraatiat tootev süsteem hävitab seda. Kui kakistokraatlik süsteem üritab välja paista liberaalse ja demokraatlikuna ning märkimisväärne osa ühiskonnast on mingil moel säilitanud terve mõistuse, siis vajab progressivistlik ühispartei võimu säilitamiseks massisisserännet.
Mida tõestavad ühisparteilised arengud Lombi taga enne president Donald Trumpi ja tema võimu vahepeal ning Euroopas. Massisisseränne, eriti kolmanda maailma oma, kust pärit inimestega pole arenenud lääne ühiskonnas sisuliselt pea midagi peale hakata, on üks kõige tõhusamaid ühiskonna sidususe hävitamise lahendusi. Millele võib lisada tõiga, et valdav osa tänaseid Euroopasse sisserändajaid on moslemid ja moslemid peavad üheselt totaalset džihhaadi lääne tsivilisatsiooniga. Itaalia mitteprogressistist ja mitteühisparteilasest asepeaministri Matteo Salvini sõnul kujutab eurooplastele võrreldes Venemaaga märkimisväärselt suuremat ohtu ebaseaduslik sisseränne ning islamism.
Ühispartei kohustab eidestuma
Reaalsust, mitte usuhullude luulusid, kirjeldadav majandusteadus järeldab üheselt, et suur kanaemariik võrdub sisuliselt satanismiga. John R. Lott Jr-i ja Lawrence W. Kenny’i 1999. aastal avaldatud teadustööst “Kas naiste valimisõigus muutis valitsuse suurust ja voli?” selgub, et lääne riigiaparaat ning ametnike voli hakkasid peale naiste hääletuskastide juurde pääsemist eksponentsiaalselt kasvama. Samuti on enam-vähem suhtseoses naiste arv Ameerika Ühendriikide kongressis ja selle riigivõla suurus.
Feminism on üks suurtest viirusvektoritest, millest arenesid välja 1960-ndate “õiguste revolutsioonid”, suur marss läbi institutsioonide ja kultuurimarksism. Kuna viimane on üks eidestumise ülimaid vorme, siis tänu sellele sõitis riigikorraldusse sisse enesetapjalik empaatia, ahviarmastus (safetyism) ja tühistamiskultuur. Kõikehävitavast kultuurimarksistlikust suitsidaalselt ogarast osadustundest tingituna järeldati, “kus on vajadus, sinna tekib õigus” ja nii marssisid lääneriigid vastu jubedale võlaorjusele ning hüpetega maad võtvale rahavõimule.
Progressistlike “õiguste” ja “vajaduste” eesmärgiks pole eales “vabadus, võrdsus ja vendlus”, vaid alati ning ainult “revolutsioonilise klassi” võim. Naised ületasid läänes ülikoolide, mis on ajalooliselt eliiti tootvad institutsioonid, lõpetajate hulgas meeste arvu 1980-ndate aastate alguses. Millega kaasnes kõikehõlmav eidestumine ja nullindateks jõudsid need inimesed “kõrgetele kohadele”.
Kirjaniku ja ühiskonnakriitiku Helen Andrewsi hinnangul tõid sellised arengud paratamatusena kaasa DIE (mitmekesisus, kaasamine, õiglus) ideoloogia jõustamise ja “tühistamiskultuuri”, sest “tühistamiskultuur on lihtsamalt selgitades midagi, mida naised alati teevad juhul kui mingis organisatsioonis elik valdkonnas satub neid kokku piisaval hulgal”. Mida rahvakeeles nimetatakse “kanakarja kambakaks”.
DIE on progressismi tarkvarasse sisse kodeeritud pettus ja tühistamiskultuur eelpool kirjeldatud korruptiivse ning rumala süsteemi enesesäilitamise mehhanism, mis eemaldab süsteemist võimekad ja silmapaistvad inimesed.
Kõikehävitav ogar osadustunne (enesetapjalik empaatia) tingib riigi süsteemis olukorra, milles kurjategijatel ja kolmanda maailma sisserändajatel on rohkem “õiguseid ning vabadusi” kui kodanikel ja suure maailma korrumpeerunud režiimid on tähtsamad kui maksumaksjad.
Kõige suuremad progressistid on naised, “eriti aga noored ning nägusad. Just naised, ja eeskätt noored naised, olid Partei kõige fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja ketserluse väljanuuskijad [tühistajad].” (George Orwell: “1984”) Teaduskirjandus kinnitab, et “liberaaldemokraatlikus läänes” on progressistlike parteide kõige suuremad toetajad naised ja eelkõige noored naised.
Järgnev on Groki kokkuvõte eidestumise teemalisest teaduskirjandusest: “Ühiskondlik naisestumine (efeminatsioon) tähendab muutusi lääne ühiskondades, mis asetavad suurema rõhu inimeste välistele tunnustele, väärtustele, institutsioonidele ja traditsiooniliselt naiselikult kodeeritud normidele, nagu näiteks empaatia, riskidest hoidumine, turvalisus ja hoolitsus iga hinnaga (safetism), üksmeele otsimine ning emotsioonide väljaelamine. Millega kompenseeritakse tratsiooniliselt mehelikke rõhuasetusi, nagu seda kujutavad stoitsism, hierahia, võistlemine, riskivalmidus (sh füüsiline) ja sihikindel valmisoleks iseseisvalt tegutsemiseks (agency-focused assertiveness).
Julgeolek nõuab “suuri” inimesi, kangelaslikkust, kuid ühiskonna “laiapõhjaline” eidestumine sööb inimestest igasuguse algatus- ja “oma naha turule viimise” võime ning tahtmise välja.
Эфеминизация kujutab Eesti rahvale ja riigile samasugust ohtu kui venestamine. Tänane Eesti Venemaa poliitika on eidestumise supernäide: masendavast pugemisest saab Urr teab kelle käsu peale hetkega totaalne ja raevukas massiformatsiooni psühhoos. Seda määral, et konsterdisaalides keelatakse ära Tšaikovski teoste esitamine ja heaks tooniks ei peeta Dostojevskile või Solženitsõnile osutamist.
Kaitsetahe algab kultuurist. Eidestumise supernäide on Eesti ühispartei kultuuripoliitika, milles niigi piskut kultuuriraha raisatakse lõimumise ettekäändel slaavi kultuurile. Seda tänaseni. Moraal on läbiv, mitte valikuline.
Eidestumise nähtumuseks on eelpool mainitud moralism.
Kokkuvõte
Inimühiskond on loodu(se) osa. Julgeolek tähendab oskust rahvusvahelises “džunglis” hakkama saada ja arusaamist, et riikidel ei ole mitte kunagi, mitte ühtegi sõpra. Ainult huvid. Kui üldse on olemas mingisugune rahvusvaheline õigus, siis kehtib see ainult “nõrkadele” ja kõige keskmes on ainult retsiprooksus.
Retsiprooksus on rahvusvaheliste suhete kõikehõlmav norm ja kohustus. Robert Axelrodi “Koostöö evolutsioon” ja Robert O. Keohane’i “Vastastikkus rahvusvahelistes suhetes” peaksid olema poliitika üldisemalt ja rahvusvaheliste suhete/diplomaatia üksikumalt vundamendiks, kuid suurema osa lääneriikide, eriti Eesti, tänastes suhetes Venemaa või ülejäänud maailmaga pole mitte midagi niisugust tuvastatav. Näiteks Eesti välispoliitikasse ja julgeolekusse puutuvad poliitikud, tippametnikud ja suurem hulk politolooge-kommentaatoreid esinevad osutatud kaastekstis täiesti lootusetu jõuguna.
Progressiusk ja progressistlik ühispartei muudavad võimatuks; kui isegi päris üheselt ei välista, siis rängalt piiravad, ühe sõjakunsti alustõe “tunne iseennast ja tunne oma vaenlast” (TITOV – progressistide uuskeel on erakordselt akronüümikeskne) rakendamise.
TITOV nõuab esimeses järjekorras SWOT-imist, olukordade ja igasuguste, eelkõige iseenda, omaduste kaalumist esiti vastu loodu(s)t ja alles siis vastu vaenlast.
Ainukene võimalik mõistuspärane järeldus on äärmiselt lihtne ja ühene: progressistlik ühispartei ei ole võimeline riigi julgeolekut tagama, sest see nõuab progressiusust taganemist. Vastutamist ja enda vigade tunnistamist, mida mitte ükski progressistist poliitik pole võimeline tegema.
Hannah Arendt kirjutas “Totalitarismi lätetes”: “Totalitaristlik võim asendab eranditult esimese järgu talendid, vaatamata toetusele, ogarate ja lollidega, kelle jätkuva kuulekuse parimaks tagatiseks on arukuse ning loomingulisuse puudus.”
Ennast liberaaldemokraatlikuks pidavatel ühisparteilastel ja nende “riigiharitlastel” ning toetajatel meeldib projektsioonina osutatud tsitaati korrutada: “Kõik inimesed, kes ühisparteid ei toeta, on maalt ja harimatud.”
Paraku pole isegi kindel, kas progressistliku võimu eest sõdimisest oleks rahva ja riigi ühise hüve nimel midagi kasu, sest ühispartei teeb ise kõik selleks, et ei oleks…
Deus vult!
Kirjutas @KarolKallas
