2024. aastal olid lubadused taevas, Kaja Kallas pidi saama Euroopasse kõrgele kohale, Reformierakonna kindlad käed tagama Ukraina võitu, võeti poose ja paugutati uudistes iga päev lubadustega viisil – kes eelmise lubaduse uute miljonitega üle trumpab, see on tõeline kangelane!
Polnud isegi vaja öelda – andke seda, mida teilt küsitakse, anti niisamagi. Esialgu lubadusi, aga raha ikka ka, ja mitte vähe. 100 miljonit puhast raha Eesti riigi eelarverealt sel aastal on juba läinud. Julgeolek on ju asi, mille pealt ei tohi kokku hoida. Ja kuhu raha läheb, ei tohi küsida.
Jaroslav Targa ordeneid sadas nii ühele, teisele kui kolmandale, õlalepatsutusi, käesurumisi, meedias presenteeritud reise Ukraina valitsuse erirongiga, õhtusöögid, hotellid, peaministrid, presidendid…
Me peame oma naha turule viima! Kiiremini, kõrgemale, kaugemale, veel rohkem! 5% SKPst, 7% SKPst…kui vaja, ka 10%!
Ja nüüd?
Tundub, et kogu see hiilgus oli ainult selleks, et rahvale etendada näidendit ja püsida võimul. Sest päriselt riiki kaitsta – see käib sellele seltskonnale üle jõu, selleks ei olda valmis, ei olda suutelised, tahtelised ega ka võimelised.
Ainult vot selliseid artikleid koos oma propagandameediaga toota, see oli asi, mida nad oskasid… ja India petuärimeestega relvaäri ajada.
Helle-Moonika Helme,
EKRE Riigikogu saadik
