Tegin täna väikese sõidu, käisin Palamuse kirikus. Kena kirik, aga teenistusel oli väga vähe rahvast. Poe ees oli autosid rohkem. Nojah, kartulivõtmise aeg vist ka, ja kena ilm, vihma ei sadanud.
Seisin seal kirikupingis ja mõtlesin: tunnen ennast siin nii väikesena, lausa tolmukübemena, – mitte ei saa aru, kuidas saavad mõned inimesed aina hõisata, et nad on kole uhked, et nad saavad olla “need, kes nad on”.
Ja kõik need uhkuse paraadid ja normaalsete inimeste “homofoobideks” sõimamised? Ja nõudmised, et neid igal pool tunnustataks kui erilisi “vähemusi”?
Ma ei tea mitte midagi, mille üle mina saaksin enda puhul avalikult uhkustada, ja milleks? Või erikohtlemist nõuda?
Mis on üldse uhkus? Eks see ole üks surmapattudest? Inimese hinge hukutajatest?
Eesti keeles öeldakse: uhkus ajab upakile, kõrkus käima käpukile, rumalus roiku roomama. Õiged sõnad, pärit meie tarkadelt esivanematelt.
Ja siis tuli koguduselaul, KLPR 82 neljas salm.
Aga kes ülbed ja uhked, need tõukab Ta maha,
kedagi suurelist vastu Ta võtta ei taha,
vaid nad Ta lööb
pihuks ja põrmuks ja teeb
vägevad viletsaks, sandiks.
Olin vapustatud. Sain vastuse just oma äsja mõeldud mõttele.
Jutlusest tuli teine ilmutuslik sõnum.
Südametunnistuse ärkamine on märk sellest, et inimest puudutas Püha Vaim.
Meie poliitikute jaoks on südametunnistus vist absoluutselt unustatud nähtus. Sestap hõljub ka Jumala Vaim nendest aina kaugemale ja kaugemale. Sestap arenevad nad aina tölbimaks ja tölbimaks, ja nad ei saa oma tööga hakkama. Vastutamisest ei maksa rääkidagi, selleks on mõistust ja südametunnistust vaja.
Ükskõik kui kõrgele kohale teda seatakse, aina naeruväärsemaks ta muutub. Nagu Rait Maruste on öelnud, et mida kõrgemale ahv ronib, seda paremini nähtav on tema paljas tagumik.
Aga teda alt vaataval kodanikul on ÕIGUS teda tema saamatuse eest kritiseerida.
Aga Jumal armastab kõiki ja pakub ka andestust ja lunastust kõikidele, nii et palugem, et Ta annaks meie saamatutele juhtidele natukenegi vaimu valgust, et nad vähemalt ära tunneksid selle, et nad ei ole mitte õiges ametis!
Teate, ikka soovitan vahel pühapäeval kirikusse põigata, teile antakse seal vastuseid!
Ja lihtsalt rahu tuleb hingesse. Puhtast ja vaimsest kiriku atmosfäärist, ja liturgiast, ja mõtestatud sõnadest.
Ja ühistest palvetest. Äkki on meil veel lootust, ja Jumal ei ole meid veel täiesti maha jätnud?
Malle Pärn