Venemaa on ohtlik. See ei ole vaidluskoht. Küll on aga põhjust arutada, mida meie riik selle ohu vastu tegelikult teeb, kui jutud “kindlalt kaitstud Eestist” asetada kõrvuti arvudega ja faktidega, mis viimastel päevadel on militaarsetest kontoritest päevavalgele toodud.
Faktid on õõvastavad. RKIK sõlmis Ukraina relva- ja laskemoonahangeteks 27 lepingut, kogumahuga umbes 350 miljonit eurot. Seitse neist öeldi üles. Ettemaksuna on probleemsetele tehingutele kantud umbes 72 miljonit. Dataseli nelja lepingu ümber räägitakse 70 miljonist, neist firma enda sõnul 59 miljonit ettemaksuna; kahe teise firma peale lisandub veel umbes 11,8 miljonit. Kohtus või arbitraažis on juba viis lepingut.
Lisaks on jutt 111 miljonist, mis luhtunud lepingute jaoks oli ette nähtud, kuid jäi kontodele – ehk tarned, mida ei tulnud, küünivad koos väljamakstuga ligi 183 miljonini. Nurjunud tehingutega tehtud hiigelkahju ei ole “üks väike aps”. See on 72 miljonit kadunud ettemaksu pluss miljardiline udukogu ladudes. Miljard on juba päris suur raha, selle eest saaks osta üht koma teist.
Datasel S.R.L. oli Itaalia fassaad India Neco Defence Munitionsi ja Jayaswali kvaasikriminaalse perekonna varjamiseks. Firma ei olnud varem ühtegi suurtükimürsku müünud. Reklaampildid kopeeriti võõrastelt lehtedelt ja arvutimängu kaanelt. Tšehhi STV Group hoiatas oma valitsust sama firma eest, sest nemadki said petta.
Eesti maksis edasi ka pärast esimest takerdunud tarnet 2024. aasta sügisel. See, mis 2025. aastal kohale jõudis, tunnistati ebakvaliteetseks ja ohtlikuks. Ukrainasse see ei läinud. Raha tuli Euroopa rahurahastust. Nüüd ähvardab oht, et kadunud summa tuleb maksta tagasi Eesti niigi auklikust eelarvest.
Kõrvale ilutseb Rumeenia ROMARM, kellel on kodumaal tarneraskused, kehv kvaliteet ja altkäemaksukahtlused. Ühendkuningriigis registreeritud vahendaja Miava Capital käib samuti kohtuteed. RKIK ei suuda dokumentidega näidata, kuidas Dataselini jõuti. Tollane hankejuht ei tea midagi. Otsus tehti kitsas ringis. Riigikontroll ei saanud lepinguid kätte.
Augusti audit rääkis korralagedusest, mis suurendab raha ja vara kuritarvitamise riski. Prokuratuur avas kriminaalmenetluse. Euroopa Komisjoni uurimisrühm tuleb septembri lõpus idaprovintsi revideerima. Kaitseminister Hanno Pevkur astus tagasi. Vastutus keerleb nagu tuline kartul eelmise RKIK juhi Magnus-Valdemar Saare ja supermilitaristide “kitsa ringi” vahel.
See ei ole enam pelgalt rumalus, mida lapiliste pidžaamadega grupeeringutes ikka ette tuleb. Lollus ei selgita korduvat koostööd firmadega, kellel puudub jälgitav tootmisajalugu. Debiilsus ei varja ega hävita lepinguid. Rumalus ei peida miljardilisi varusid nii osavalt, et isegi riigikontroll ei saa 1,2 miljardi euro väärtuses relvade olemasolu tuvastada.
Kui raha kaob, dokumente pole, vastutajaid pole ja partneriteks valitakse korduvalt kahtlase taustaga vahendajaid, on aus nimetada asja õige nimega: jälk korralagedus, mis lausa haiseb korruptsiooni järele, ja muster, mis näeb välja nagu kaitsevõime saboteerimine, mitte kogemata juhtunud näpuviga.
Makse tõsteti “kaitse” nimel. Virelevatelt inimestelt nõuti solidaarsust. Kes midagi relvajamade kohta kobises oli putinist ja lurjus. Samal ajal ei suudeta öelda, kuidas 70 miljoni lepinguni jõuti, kus moon on ja kes allkirja andis. See on avalik alandus nurjunud riigile, mis haudub psühhopaadina ennetavaid lööke ja kirikute pommitamist.
Liberaalne kaitsemantra on muutunud ääretuks valede mereks. Venemaa oht on reaalne. Korruptsiooni mülgas on samuti reaalne. Selle ohu vastu ei aita raha loopimine India kabajantsikutele ega vahendusfirmadele, kelle veebileht uhkeldab arvutimängu pildiga. Raha on läinud. Mürske pole. On kari moondamiskostüümides tolguseid, kes ei suuda kaitsta isegi jõustruktuuri miljardeid, rääkimata oma vormiaust, väärikusest ja kodumaast.
“Kindlalt kaitstud Eesti” on üks suuremaid ja alatumaid valesid meie lähiajaloos. Piinlikum kui rahapesuskandaal. Sama julm kui sundsüstimine. Mõeldagi ei taha. Siin mängitakse juba kogu eesti rahva vabaduse ja eluga. Kui relvi napib ja relvaraha on kadunud tont teab kuhu, ei ole me mitte mingil kombel kaitstud.
Kaugel sellest. Kremlis osatakse järeldusi teha. Nemad arvestavad laoseisude, mitte relvasmuugeldaja valeliku demagoogiaga. Tühjad laod on sama ohtlikud kui õõnsalt kõlav peakolu ja südametu rinnakorv.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 08.09.2026