Eestlased on alati olnud uhked oma talupojamõistuse üle, mis ütleb, et kui miski näeb välja nagu part ja prääksub nagu part, siis see ongi part. Liberaalse demokraatia “viljastavates tingimustes” kipub aga see mõistus tuhmuma.
BNS kirjutab, et tänavune august olevat olnud ajaloo üks kuumimaid ja eraldi uudised toovad seda ka riigiti välja. Eestlase mõtted lähevad meie augusti peale: no oli vilets suusailm…
Me näeme, et meil toimuv ei lähe kuidagi kokku inimtekkelise kliimasoojenemise narratiiviga, mis kuulutab sellega seotuks praktiliselt kõik loodusnähtused. Meie oma teadlased väidavad, et me asuvat “jahedusillusiooni saarekesel”, aga meil ongi kuradima jahe. Igatahes meie kandist Maa süttima ei hakka ja “teadlased” on üsna äraostetavad, eriti kui nad varjavad ka meie juures tuuleparkide tegelikku mõju.
Teine teema seondub Ukrainaga. Me oleme selle riigiga solidaarsed seetõttu, et meil on ühine ja ohtlik vaenlane, Putini-Venemaa. Aga muus osas elame me illusioonides, sest tegelik Ukraina on üdini korrumpeerunud, seal pestakse abi sildi all tohutuid rahasid, sellise riigi võtmine Euroopa Liitu on saatuslik rumalus ning rindel sõdivad mehed ja Ukraina võimueliit on kaks täiesti iseasja. Ja lisaks keerlevad ka meie maksumaksja rahad sealses rahapesupajas ning meie rahvast röövivad petuskeemid on pärit Dnipro kallastelt.
Ehk võtaks Ukraina osas veidi pöördeid maha? Toetame, aga vaatame tõele näkku?
Kolmas teema on Reformierakonna valitsemine, “kindlates kätes Eesti” ja kaos kaitsesektoris. Ükspuha, millega nüüd midagi ka välja vabandada ei tahetaks, võiksime endile selgeks teha – kaitsevaldkond, kuhu pumbati ohtralt julgeolekuraha, muutuski korruptsioonipesaks. Teine selline koht võib olla ülerahastatud kliimaministeeriumis.
Kõik, kes on viimased viis aastat valitsenud ja ametnikuna tööd teinud, on selles supis sees, kõik miihalid, heremid, kuused, palmid, pevkurid… Kõvast rahastusest hoolimata on meie kaitsevõime minimaalne ja selles on süüdi need, kes istuvad valitsusasutustes. Selle teemaga ei ole nalja ja paradoksaalselt peaksime olema tänulikud Putinile, kes pole otsustanud NATO tugevust just Eesti peal järele proovida.
Meie võimurite rumalust ja ebakompetentsust näitas juba kahurite äraandmine Ukraina sõja alguses – sellist hea tahte žesti võinuks endale lubada kauged Portugal ja Holland, aga mitte otse Venemaaga piirnev Eesti. Midagi on väga valesti poliitoravate ajuehituses.
Kui talupojamõistus taas liberalismiikkest valla päästa, on esimene järeldus: see riik on väga valet teed läinud. Seda me 1991. aastal küll ei tahtnud…
Uued Uudised