EKRE Riigikogu saadik Evelin Poolamets räägib ühest üritusest, millel ta osales, ja muljetest, mis polnud eriti head.
“Osalesin 8. septembril Kliimaministeeriumi korraldatud ringmajanduse foorumi „RING 2026 – ringsus kui konkurentsieelis“ paneelarutelus. Esmane mulje oli, nagu oleksin sattunud Titanicule, kus pidu käib veel täie hooga. Sel hetkel ei olnud tagasiastunud ka energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.
Foorumi pealkiri „Ringsus kui konkurentsieelis“ oli paljulubav. Ootasin arutelu selle üle, millal ja millistel tingimustel võib ringmajandus anda Eesti ettevõtetele tegeliku konkurentsieelise. Urmas Vaino juhitud poliitikute debatis sellest aga sisuliselt ei räägitud. Pigem küsiti, kust saada „puhast energiat“ ja kuidas võimalikult suur osa jäätmetest uuesti kasutusele võtta. Küsimus, kas ja millistel juhtudel on see ka majanduslikult mõistlik, jäi täielikult kõrvale.
Samuti ei haakutud minu tõstatatud küsimusega, miks põletame energia saamiseks puhast tooret – näiteks maagaasi, naftasaadusi ja puitu –, kuid fossiilsest toorainest valmistatud plastpakendite energiakasutust käsitletakse justkui millegi olemuslikult halvana. Plastijäätmete ümbertöötamine uuteks toodeteks nõuab samuti energiat, kemikaale, vett ja muid ressursse. Seetõttu tuleks iga jäätmevoo puhul arvutada, milline lahendus annab tegelikult parima majandusliku ja keskkonnaalase tulemuse.
Rohepoliitikas püütakse maksude ja piirangutega muuta jäätmete põletamine ja ladestamine kallimaks, et anda ringlussevõtule konkurentsieelis. Siin tekib mul põhimõtteline küsimus: kui ringsus ise on konkurentsieelis, miks peab maksumaksja raha peale maksma?
Jäätmevoo puhul peaksime vaatama vähemalt kolme asja: kui palju maksab selle ringlussevõtmine, kui palju energiat ja muid ressursse selleks kulub ning milline on lõpuks saadava materjali kvaliteet ja turuväärtus. Kui ümbertöötamiseks kulutatakse rohkem ressursse ja raha kui saadud materjal väärt on, ei muutu tegevus mõistlikuks üksnes seetõttu, et oleme sellele külge pannud sildi „ringmajandus“.
Samuti ei tohiks välistada jäätmete energiakasutust. Eestis on pikk kütteperiood. Kui me ei tooda ringlussevõtuks sobimatutest või madala kvaliteediga jäätmetest elektrit ja soojust, tuleb sama energia saada kusagilt mujalt – näiteks gaasist, puidust või muudest energiaallikatest. Ka selle alternatiivi maksumus, ressursikulu ja keskkonnamõju tuleb ausalt arvutusse panna.
Eesti järgmine samm peaks seega olema vähem ideoloogiat ja rohkem majandusarvutust. Ringlusse tuleb võtta seal, kus see päriselt säästab ressursse, vähendab kulusid või loob uut väärtust. Teisi lahendusi tuleb kasutada seal, kus materjali vägisi ringlusse surumine läheb ühiskonnale kallimaks kui sellest saadav kasu.
Debati käigus küsiti ka, mida EKRE teisiti teeks. Vastasin, et ühe asjana tuleks tühistada ETS1 ja ETS2. Selle peale kostis saalist homeeriline naer ning debatijuht Urmas Vaino teatas, et siis peaks Eesti Euroopa Liidust välja astuma. Vastasin: „Vaatame, mis Euroopa Liidust üldse saab.“ Selle peale kostis saalist taas naer.
Ometi pole ETS1 ja ETS2 tühistamise või põhjaliku ümbervaatamise nõue sugugi nii absurdne, nagu saali reaktsioonist võis mulje jääda.
EL-s on kujunenud kümnest liikmesriigist koosnev grupp – Eesti, Itaalia, Poola, Bulgaaria, Küpros, Tšehhi, Kreeka, Ungari, Rumeenia ja Slovakkia –, kes nõudis, et ETS1 reformi käigus avataks uuesti aruteluks ka ETS2. Praeguses keerulises majanduslikus ja geopoliitilises olukorras ei ole vastuvõetav panna Euroopa inimestele uut CO₂ hinnakoormust, mis muudaks kallimaks nii autoga sõitmise kui ka kodude kütmise.
Veelgi enam – need kümme riiki esindavad kokku ligikaudu 35,7 protsenti Euroopa Liidu elanikkonnast. See tähendab, et koos tegutsedes on meil EL Nõukogus piisav kaal blokeeriva vähemuse moodustamiseks.
Seega tasub küsida: kes siin tegelikult naerma peaks? Roheideoloogide pidu Titanicul võib veel jätkuda, aga üks on kindel – jäämäega on juba kokku põrgatud.”