Oli aasta 2015, Nigeeria uus president Muhammadu Buhari astus ametisse, kõik kena aga riigi raamatupidamises valitses kaos, mis šokeeris isegi paljunäinud Aafrikat. Riikliku julgeolekunõuniku Sambo Dasuki kabinetist oli aastatel 2007–2015 kadunud tohutu hulk raha – ametlike hinnangute järgi vähemalt 2,2 miljardit dollarit, mõned allikad räägivad koguni 15 miljardist. Raha oli mõeldud võitluseks verise terrorirühmituse Boko Haramiga, kes röövis tüdrukuid, põletas külasid ja tappis tuhandeid sõdureid.
Aafrika suurimaid relvaskandaale – nn Dasukigate või Armsgate
Enamik lepinguid oli fantoomid, kummitused kui soovite. Telliti hävitajaid, rünnakuhelikoptereid Mi-24, Alpha Jete, tuhandeid tonne laskemoona, soomukeid ja droone. Raha laekus erafirmade kontodele, mis kuulusid poliitilistele tuttavatele, endistele ministritele, nende abikaasadele ja lihtsalt “omadele jopedele”. Kaupa ei tulnud. Või tuli nii vähe ja nii vana, et see ei kõlvanud mitte millekski.
Üks värvikas detail: ühele ettevõttele maksti üle 1,7 miljardi naira (tolleaegses vääringus kümneid miljoneid dollareid) laskemoona eest. Kohale toodi paar kastitäit roostes padruneid. Teine leping puudutas nelja hävitajat – raha läks, lennukid ei saabunud. Kolmas puudutas helikoptereid, mis olid nii viletsas seisus, et need kõlbasid ainult vanarauaks. EFCC (Nigeeria korruptsioonivastane komisjon) avastas, et osa rahast läks otse president Goodluck Jonathani 2015. aasta valimiskampaania finantseerimiseks, osa läks parlamendisaadikutele altkäemaksuks, osa eest soetati kinnisvara Dubai, Londoni ja Abuja luksuslikes piirkondades.
Dasuki ise elas nagu õlišeik. Tema residents meenutas paleed. Kohtumaterjalides mainiti eralennukeid, luksusautosid ja kinnisvara, mis ei sobinud kuidagi riigiametniku palgaga. Ühes kuulsas tsitaadis ütles Buhari: „Nad varastasid relvaraha, samal ajal kui meie sõdurid läksid lahingusse paljaste kätega ja surid.“
Dasuki kaitses end klassikalise argumendiga: „Kõik tehti riigi julgeoleku huvides, osa operatsioone olid salajased.“ Kohus ei uskunud. Talle esitati üle 100 süüdistuse, ta vahistati 2015. aastal. Kohtuprotsessid venisid aastaid – mõned kestavad tänaseni. Kokku vahistati või süüdistati kümneid kõrgeid ametnikke, ärimehi ja ohvitsere. Suurem osa raha kadus jäljetult. Sõdurid jäid ilma relvadeta. Boko Haram tugevnes. Kuri ja kiimaline Jonathan kaotas valimised.
Klassikaline Aafrika korruptsioon
Eesti paralleel – väiksem summa, sama muster. Meie „nurjunud mürsutehing“ ei ole 2–15 miljardi dollarine. Aga mehhanism on hämmastavalt sarnane. Ja eks tehinguid ole tehtud teisigi, aeg annab arutust. Hetkel paistab ladudes olevat fantoome 1,2 miljardi eest.
Ka Eestis kasutati „kiiret julgeolekuvajadust“ (seekord Vene ohu ja Ukraina toetuse kontekstis), et mööda hiilida tavalistest riigihangete reeglitest. Kümneid miljoneid eurosid eraldati 155 mm suurtükimürskude ostuks. Lepingud sõlmiti kiirustades, läbipaistvus oli minimaalne, vahendajate roll ebaselge. Tulemus: lubatud kogused ei saabunud õigel ajal, kvaliteeti pole ollagi, hinnad olid mitu korda turuhinnast kõrgemad. Raha on läinud, kuhu teab vaid tuul.
Ka Eestis kuulis avalikkus tuttavaid refrääne: „See on salajane, me ei saa detaile öelda“, „Olukord on kriitiline, pole aega tavapärasteks protseduurideks“. Tulemuseks oli nõrgenenud laskemoona varustus just ajal, mil seda kõige rohkem vaja oli. Nagu Nigeerias, kus sõdurid surid laskemoona puudumise tõttu, on ka Eesti riigikaitse nutuses seisus ja ukrainlased surevad.
Mõlemas skandaalis on kolm ühist joont
1. Julgeolek kui kattevari – kriisi nime all kõrvaldatakse kontroll.
2. Fantoom või poolfantoom – raha liigub, kaup ei liigu või liigub liiga vähe, on liiga kallis ja liiga vilets.
3. Poliitiline kaitse – süüdistatavad räägivad alati „riigi huvist“ ja „salajastest operatsioonidest“. Vastutus jääb olematuks.
Nigeerias kaotas president valimised, skandaal aitas kaasa Boko Harami edule, mille tagajärjel hukkus tuhandeid sõdureid. Eestis on tagajärjeks usalduse kadu kaitsehangete vastu, üüratu rahaline kahju ja – mis kõige ohtlikum – nõrgem kaitsevõime idanaabri rõõmuks.
Erinevus on mastaabis. Sarnasus on olemuses. Mõlemad juhtumid näitavad, et korruptsioon riigikaitses ei ole lihtsalt varastamine. See on riigi reetmine. See on vaenlasele abistamine – olgu selleks siis kas Boko Haram või potentsiaalne agressor.
Eesti peab sellest loost õppima enne, kui meie Armsgate kasvab taevasse. Läbipaistvad hankemenetlused, range järelevalve, poliitilisest mõjust vabad otsused ja reaalne vastutus ei ole luksus. See on ellujäämise küsimus.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 14.09.2026