Riik, kus paber kannatab kõike, aga inimesed mitte

Eesti inimene oskab arvutada. Me näeme poearveid, maksuteateid ja kütusehindu ning saame väga hästi aru, mida tähendab elukalliduse tõus. Samal ajal loeme sotsiaalmeediast rahandusminister Jürgen Ligi kindlaid postitusi, et Eesti majandus terveneb ja näitajad liiguvad ülesmäge. Kuid sellest optimismijoovastusest on tekkinud riigijuhtimises ohtlik rebenemine, kus reaalsus ja ametlikud raportid ei kohta enam teineteist. See süsteem on hakanud tootma karjuvat ebaõiglust.

Kui riigil läheb Jürgen Ligi graafikute järgi paremini, siis miks on vastus haridustöötajate, päästjate ja politseinike palgapalvetele endiselt resoluutne ei?

Vastus ei peitu rahas, vaid süsteemi vildakates eelistustes. Meile korrutatakse hommikust õhtuni, et riigikaitse on püha ja nõuab ohverdusi. Kodanikuna oleme valmis panustama, kuid kuidas usaldada juhtimist, kus alles äsja suudeti hooletuse või teadmatuse tõttu ära kaotada kümneid miljoneid eurosid riigikaitseraha? Sellised vead vaikitakse maha, samal ajal kui reaalselt eesliinil töötavatele inimestele öeldakse, et sentigi pole anda.

Kogu see kokkuhoiujutt muutub täielikuks farsiks, kui vaadata, mis toimub ministeeriumide soojades kontorites. Samal ajal kui õpetajate ja päästjate palgad külmutatakse, jookseb riigiametnike masinavärk omasoodu – kontoriametnike palgafondid kasvavad igal aastal ja preemiateks leidub alati vahendeid. Veelgi enam, süsteem premeerib läbikukkumist: ametist lahkuvad ekskantslerid ja tippjuhid jalutavad minema kümnete tuhandete eurode suuruste lahkumishüvitistega. See on tavalise töötaja jaoks, kes peab igapäevaselt sente veeretama, sulaselge sülitamine näkku.

Riigikaitse ja julgeoleku vajalikkust ei vaidlusta keegi – elame ettearvamatus maailmas. Kuid turvatunne ei koosne ainult piirile ostetud tehnikast. Riik ei ole tühi maalapp, mida kaitstakse; riik on inimesed, kes siin elavad. Kui koolipingi ees pole õpetajat, kes eesti keelt ja kultuuri edasi annaks, või kui kriisihetkel pole kedagi, kes tuletõrjeautoga kohale sõidaks, mureneb ühiskond seestpoolt. Julgeolek algab toimivast ühiskonnast, mitte juhtidest, kes kaitsevad ametnikkonna hüvesid rahva elatustaseme hinnaga.

Praeguse valitsuse poliitika, mis külmutab elutähtsate valdkondade töötajate sissetulekud, on teadlik otsus jätta riigi vundament unarusse. Palganumbri paigale naelutamine olukorras, kus kõik meie ümber kallineb, on sisuliselt tagurpidikäik. Lubadused, mida valimiste eel jagati hariduse ja turvalisuse hoidmiseks, on asendunud Jürgen Ligi ja valitsuse jutuga sellest, kuidas me ei tohi kulutada raha, mida meil pole.

Ometi näeb kodanik igapäevaselt, kuidas riiklikul tasandil on raha alati olemas süsteemi enda nuumamiseks, uute bürokraatlike asutuste loomiseks ja juhtide kuldseteks käepigistusteks. Kui raha on puudu just sealt, kus tehakse reaalset, käega katsutavat tööd, siis on tegemist sügava väärtushinnangute kriisiga. Majanduskasv ei saa olla eesmärk omaette, kui eesliin jookseb inimestest tühjaks ja juhtkond elab teises reaalsuses.

Rainis Lipstok