16.09.2026
Martin Helme
Parempoolsed erakonnad koguvad Euroopas jõudu ning kunagistest protestiparteidest on saanud arvestatavad võimupretendendid. Õhtulehe rubriik “Väljast“ kutsus stuudiosse EKRE esimehe Martin Helme, kelle hinnangul on põhjuseks rahulolematus massiimmigratsiooniga ja üha süvenev vastasseis senisele Euroopa poliitikale. Helme maalib kontinendi tulevikust sünge pildi ja hoiatab, et kui riigid rändepoliitikas järsult kurssi ei muuda, võib kasvav vastasseis päädida vägivallaga.
Martin Helme: “Kui varem sai öelda, et Euroopas oli parempoolsete jõudude kasvu peamine põhjus migratsiooniprobleem, siis tänaseks on teemade ring laienenud. Migratsioon ei ole probleemina vähenenud, vaid suurenenud. Kui 2015. aasta suur migratsioonikriis avalikku teadvusse jõudis, saabus Euroopasse hinnanguliselt viis kuni viis ja pool miljonit inimest. Neist ainult osa olid asüülitaotlejad. Teine osa tuli Aafrikast või Aasiast ametlikult viisadega, töö- või õppeviisadega ning jäi siia.“
Pärast 2015. aastat on sissevool mujalt maailmast, eelkõige Aafrikast ja Aasiast, Euroopasse suurenenud. Seega on immigratsioon muutunud järjest suuremaks probleemiks. Sellele on lisandunud rohepööre, homo- ja transsoolisuse teemad.
Martin Helme: „Miks on need parteid, keda alguses nimetati populistideks või äärmuslasteks, nii populaarseks muutunud? Sellepärast, et vanad ehk peavooluparteid on keeldunud kurssi korrigeerimast. Nad ajavad edasi neidsamu läbikukkunud ja inimeste hulgas ebapopulaarseid poliitikaid, mis muudavad inimeste elu raskemaks.
Kõige rohkem on inimesi uute parteide poole ajanud see, et enam pole sisulist vahet, kas peavoolupartei nimetab ennast parem- või vasakpoolseks, liberaalseks või konservatiivseks. Tegelikult on kõik üks suur ühispartei. Eestis näiteks – valid Reformierakonda, Eesti 200, sotse või Isamaad, aga poliitika jääb samaks. Järelikult tahavad inimesed alternatiivi.“
Rääkides Rootsist ütles Helme: „Kui küsid mõnelt bangladeshlaselt, süürlaselt, afgaanilt või keenialaselt, kes Eesti tänavatel ringi jalutab, siis Eesti on tema jaoks ikkagi külluse maa. Võib-olla tahaks ta edasi minna Rootsi või Soome, sest seal on veel külluslikum, aga ka Eesti on tema jaoks heaoluriik.
Minu meelest on Rootsi meile õpikunäide ja ehe hoiatus sellest, mida mitte mingil juhul teha ei tohi. Sama võib öelda Prantsusmaa kohta. Inglismaa on minu hinnangul kokkuvarisemise, laialivajumise ja kodusõja äärel. Saksamaa samuti. Inimesed on absoluutses ahastuses ja meeleheites.
Rootsi puhul on tähelepanuväärne ka see, et valimistulemused viibivad posti teel hääletamise tõttu. Minu hinnangul lähevad tagantjärele tulevad postihääled alati vasakpoolsetele. See tähendab minu jaoks seda, et tegelikult toimuvad pärast valimispäeva valimiste võltsimised.
Teine asi on see, et Rootsis ütlevad vasakpoolsed: kõik on teretulnud, terve maailm peab saama Rootsi tulla, kõigile tuleb maksta toetusi, anda korter, tasuta haridus ja meditsiin. Parempoolsed ütlevad, et immigratsioon on läinud liiale ning seda tuleb piirata ja inimesi riigist välja saata. Aga kui nad võimule saavad, jätkub sisuliselt sama poliitika.
Seetõttu ei näe me Rootsis sellist hüsteeriat, nagu näeme Saksamaal siis, kui AfD ehk Alternatiiv Saksamaale võidab. Nemad kavatsevad päriselt immigratsiooni lõpetada, inimesi riigist välja saata ja rohepöörde lõpetada. Kogu ülejäänud poliitiline eliit on selle peale minu hinnangul absoluutses paanikas.“
Saksamaal lahvatas skandaal, kui Friedrich Merz ütles kõnepuldis, et AfD remigratsioonipoliitika tähendaks justkui etnilist puhastust.
Helme hinnangul on etnilise puhastuse mõiste siin tagurpidi pööratud: “See, millest parempoolsed ja konservatiivid on juba mõnda aega rääkinud, on Euroopa põlisrahvaste väljavahetamine või nende riikide ja põliste kodumaade käest võtmine massiimmigratsiooni kaudu. Meilt võetakse kodumaa käest ära, ilma et me ise kuhugi koliksime.
Saksa peavoolu konservatiivsel erakonnal pole minu hinnangul konservatiivsusega enam ammu midagi pistmist. Üritatakse üles kütta hüsteeriat, et kõik, kes Euroopasse on tulnud, on kannatajad, kellele ei tohi ühtegi halba sõna öelda. Nende kritiseerimine tembeldatakse rassismiks või fašismiks.
Kui tahad mõne vägistaja, noaründaja või autoga jõuluturul inimestest üle sõitnud inimese riigist välja saata, nimetatakse seda järsku etniliseks puhastuseks. See on minu meelest idiootlik retoorika, aga samal ajal ka ohtlik.
Saksamaa ajalugu tuuakse alati hoiatava näitena. 1930. aastate õppetund oli, et olemasolevaid seadusi, sealhulgas erakorralisi seadusi kasutades, valimistel hüsteeriat üles küttes ja valimispettust tehes tuli võimule natsipartei. Seejärel keelati teised parteid, kehtestati tsensuur ja sisuliselt üheparteisüsteem.
Praegu tahavad teisi parteisid keelata need, kes esitlevad ennast natside vastastena. Nad kasutavad vihakõneseadusi, parteide keelustamist ja üle võlli retoorikat.“
Küsimusele, kas Euroopa migratsioonipoliitikat on üldse võimalik tagasi pöörata, vastas helme, et saab küll. Me näeme seda Ameerika Ühendriikides. Donald Trump tuli võimule ja pani piiri kinni. Illegaalsed piiriületajad püütakse kinni ja saadetakse tagasi. Samal ajal on inimesi riigist välja saadetud.
„Euroopa puhul tuleb endale aru anda, et suurem osa immigratsioonist on toimunud viimase kümne-kahekümne aasta jooksul. Need inimesed ei ole siin mingisugused sajandeid juurdunud kogukonnad. Ka Rootsis ja Prantsusmaal moodustavad suure osa suhteliselt värsked immigrandid.
Minu hea tuttav ja sõber Geert Wilders, Hollandi Vabaduspartei juht, oli mõnda aega võimul. Seal tehti immigratsioonireformi, mille mõte oli, et isegi kui inimene on sündinud Hollandis ja tal on Hollandi kodakondsus, võib tema tagasisaatmist Marokosse kaaluda, sest neid inimesi on lihtsalt liiga palju ja ühiskond ei saa sellega hakkama.
Ameerikas pakutakse samuti inimestele raha ja tasuta lennupiletit, et nad vabatahtlikult näiteks Ecuadori, Mehhikosse, Hondurasesse või Nicaraguasse tagasi läheksid.
Kõike saab teha, kui tahetakse. Ja selge on, et rahvas tahab. Minu meelest on immigratsioonipoliitika parim definitsioon see, et seda tuleb ajada nende inimeste huvides, kes on siin juba ees ja siin elavad.“
Helme sõnul toimuvad muutused praegu meie silme all. Küsimus on selles, kui traagiline see saab olema.
Allikas: