16.09.2026
Maarja Maranik on aktiivne kogukondade heaolu eest võitleja.
Eesti saab uue keskkonna- ja energeetikaministri. President nimetas teisipäeval ametisse Erkki Keldo, kes annab kolmapäeval Riigikogu ees ametivande.
Peaminister Kristen Michal pani talle kohe lauale üsna konkreetse tööde nimekirja: kõrgete kütusehindade mõju leevendamine, gaasi asendamine teiste energiaallikatega, kliimakindla majanduse seaduse vastuvõtmine, tuumaregulaatori loomine ning – eriti tähelepanuväärse sõnastusega – tuuleenergia planeeringute ja arenduste võimalikult ulatuslik „kännu tagant lahti aitamine“.
Keldo ise ütles samal pressikonverentsil midagi, millega on raske vaielda: energia ei vaja ideoloogilisi loosungeid, vaid praktilisi lahendusi ja ratsionaalselt põhjendatud energiaportfelli.
Just siin tekibki huvitav küsimus.
Kui energiapoliitika peab olema tehnoloogianeutraalne, teaduspõhine ja ratsionaalne, siis miks on ühe konkreetse tootmisviisi – tuuleenergia – kiirendamine ministrile juba ette eraldi ülesandeks antud?
Sest tegelikult ei alga see lugu Erkki Keldost ega isegi 2026. aastast.
Veel 2010. aastal oli Eesti riigi lähenemine tuuleparkidele märksa ettevaatlikum. Toonane sotsiaalminister Hanno Pevkur saatis keskkonnaministrile kirja, milles rõhutati elanike huvide, mürakaardistamise ja keskkonnamõjude hindamise tähtsust ning tehti ettepanek lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja kehtestada tuulikute ning elamute vahele vähemalt kahekilomeetrine vahemaa sõltuvalt tuuliku võimsusest. See ettepanek ei saanud siduvaks õigusnormiks, kuid ajalooline kontrast on tähelepanuväärne.
Kaksteist aastat hiljem pöördus riigi poliitika teise suunda.
2022. aastal tõstis Riigikogu Eesti 2030. aasta taastuvelektri eesmärgi seniselt 40 protsendilt 100 protsendile. Juba selle otsuse juures nimetati eesmärgi saavutamise vahenditena täiendavaid taastuvelektri vähempakkumisi, tuulikutasu, meretuuleparkide lubade kiiremat menetlemist ning elektrivõrgu tugevdamist.
Seejärel tuli taastuvenergia arendamise kiirendamise audit. Riik ütles seal üsna otse, et üheks peamiseks probleemiks peetakse pikki planeeringu-, keskkonnamõju hindamise ja loamenetlusi. Eraldi keskenduti tuuleenergia eelisarendusalade leidmisele ja menetluste kiirendamisele ning rõhutati, et ka juba käimasolevad projektid peaksid kiirendamisest kasu saama.
Käesoleval, 2026. aastal astuti järgmine samm. Riigikogu võttis vastu planeerimisseaduse muudatused, mille eesmärk on planeerimismenetlusi oluliselt kiirendada. Ühe suure muudatusena otsustati loobuda tulevikus kohaliku omavalitsuse eriplaneeringust, mida on seni kasutatud muu hulgas tuuleparkide kavandamisel, ning võimaldada selliseid arendusi menetleda kiirema detailplaneeringuga. Riigikogu enda võrdluse järgi on eriplaneeringu keskmine menetlusaeg olnud neli aastat ja detailplaneeringul 2,2 aastat.
Ja nüüd, pärast eesmärgi tõstmist, tuulikutasu loomist, kiirendamise auditit ja planeerimisseaduse muutmist, saab uus minister ülesande tuulearendused veel kord „kännu tagant lahti aidata“.
Samal ajal ei ole küsimus sugugi teoreetiline.
Praegu on lõpusirgel Eesti ajaloo suurim taastuvelektri vähempakkumine. Riik soovib selle kaudu turule tuua 990 GWh uut taastuvelektrit aastas. Laekus üheksa pakkumist ja kõik need olid tuuleenergiale. Võitjatele võib maksta toetust kuni 12 aastat, maksimaalselt 20 eurot toodetud megavatt-tunni kohta. Nõuetele vastavad pakkujad jõuavad Kliimaministeeriumini hiljemalt 3. novembril ning lõplikud tulemused peaks valitsus kinnitama veel 2026. aasta lõpus. Ehk need otsused langevad juba Keldo ametiaega.
Ka kliimakindla majanduse seadus ootab Riigikogus jätkamist. Eelnõu läbis esimese lugemise ning koalitsioon on öelnud, et soovib seaduse vastu võtta enne 2027. aasta Riigikogu valimisi.
Seega tasub sõna „kiirendamine“ juures küsida: mida täpselt veel kiirendada soovitakse?
Kiirem ametkondade koostöö, selgemad tähtajad ja tarbetu bürokraatia vähendamine on üks asi. Keskkonnamõjude hindamine, kohalike inimeste tegelik kaasamine, kumulatiivsete mõjude hindamine ning looduskaitseliste ja varustuskindluse küsimuste sisuline lahendamine on midagi muud. Ükski „kiirendamine“ ei muuda neid küsimusi olematuks.
Veelgi enam – mida rohkem on riik juba ette otsustanud, kui palju taastuvelektrit tuleb toota, loonud selle saavutamiseks toetused, muutnud planeerimisreegleid ja seadnud ministrile ülesandeks konkreetsete arenduste kiirendamise, seda olulisemaks muutub küsimus, kas planeeringumenetlus on endiselt koht, kus päriselt kaalutakse, kas ja kuhu konkreetne tuulepark sobib, või muutub see järjest enam protsessiks, kus otsitakse võimalust juba ette seatud eesmärgi elluviimiseks.
Keldo ütles, et Eesti energiapoliitika ei vaja ideoloogilisi loosungeid. Sellega võib nõustuda.
Aga just seepärast võiks järgmine küsimus olla: kas me alustame energiaportfelli terviklikust analüüsist ja jõuame selle põhjal tuuleenergia vajaliku mahuni – või alustame ette määratud tuuleenergia mahust ja kiirendame seejärel kõike, mis selle teele jääb?
No mitte kuidagi ei ole need kaks lähenemist üks ja sama asi!
Maarja Maranik