21.09.2026
Euroüraski laastamistöö, monokultuur maitseb õige hästi.
Ma mäletan koolipõlvest, kuidas terve klass aeti metsa istutama. Aastast aastasse, kord kartuleid kangutama, kord metsa istutama, sulle anti rauast kiil kätte, sellega sonkisid maa sisse augu ja istutasid sinna kuuse, alati kuuse. Nii tekkisid lõputud monokultuurid, mis maitsevad kahjuritele õige hästi. Lehte lugedes selgub, et kooli ajal olin ma kliimaprobleem.
Artikkel „Uus kliimareaalsus sunnib Euroopat muutma seniseid metsamajandusvõtteid“ kannab pealkirja, mis seab fookuse nn kliimamuutusele. Tegelikult kirjeldavad autorid Jürgen Aosaar ja Rein Drenkhan aga klassikalisi metsamajanduse vigu: ühevanuselised puhtkuusikud, istutamine valele kasvukohale ning lühiajalise kasumi eelistamine pikaajalisele arukale metsamajandusele. Uuskommunistidele on iga probleem kliimaprobleem ja lahenduseks uued koormised.
Monokultuurid ja ebasobivad kasvukohad ei ole kliimamuutuse tagajärg, vaid inimese otsuste tulemus. Kuuski istutati massiliselt 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses, sest see kasvas kiiresti, tõi raha kiiremini tagasi ning sobis tol hetkel turukonjunktuuriga. Paljud metsaomanikud ja ettevõtted tegutsesid täpselt nii, nagu majandusloogika neid suunas – madalad intressid ja kõrge puidu hind – bürokraate toimuv ei huvitanud. Tulemuseks on nüüd üraskipuhangud Lõuna-Eestis ja juuremädanikku nakatunud kuusikud.
Kliima on alati muutunud. Vanarahva ilmatarkus “seitse sooja talve, seitse külma talve” on unustatud. Eesti metsad on läbi elanud nii soojemaid kui külmemaid perioode. See, et kuusekooreürask saab nüüd rohkem põlvkondi kasvatada, on osaliselt soojade suvede tulemus, kuid peamine põhjus on ikkagi see, et metsas on liiga palju üraskireole meelepärast toitu – suuri, ühevanuseid kuusikuid. Kui metsaomanik oleks istutanud segametsa või sobivama liigi, oleks risk olnud tunduvalt väiksem. Kliima ei teinud metsameest ogaraks. Seda tegid kas hariduse puudujäägid, lühiajaline äriloogika või lihtsalt ahnus.
Euroopa Komisjoni raportis on mugav kasutada „kliimamuutust“ selgitusena kõigile probleemidele. See võimaldab suunata tähelepanu globaalsetele protsessidele ja vältida ebamugavat küsimust: kes vastutab selle eest, et 20–30 aastat vanad metsad on nii ühekülgsed? Brüsselile sobib see suurepäraselt, sest nii saab tuua sisse uusi reegleid, makse ja „kohaneva metsamajanduse“ bürokraatiat.
Me ei peaks seda jama üldse kuulama. Tuleb tunnistada, et metsanduses on tehtud vigu – mitte kliima, vaid inimese poolt. Lahendus ei ole uued EL-i kohustused ega metsade mitmekesistamine iga hinna eest, mis võib tootlikkust oluliselt langetada. Lahendus on parem metsandusharidus, eraomanike nõustamine, vastutustundlikum majandamine ja riik, mis kaitseb metsaomaniku õigust otsustada oma vara üle, mitte ei karista teda Brüsseli kliimatontidega hirmutades.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 21.09.2026