Silmakirjalik kliimavõitlus ehk kuidas Suurbritannia muutus “roheliseks”, ostes kõike mujalt

Alljärgnev T. J. Thorne kolumn kirjeldab väga täpselt seda, kuidas Euroopa “süsinikuvabaks” saab – nimelt tõrjudes tootmise Vanast Vaailmast ja tuues kõike vajalikku sisse võõrsilt.

“Suurbritannia on oma süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisel olnud märkimisväärselt edukas. Vähemalt nii meile räägitakse. Ja ühe konkreetse näitaja puhul on see täiesti tõsi.

Valitsuse viimaste esialgsete andmete kohaselt olid Ühendkuningriigi territoriaalsed kasvuhoonegaaside heitkogused 2025. aastal umbes 54% väiksemad kui 1990. aastal.

See on päris suur saavutus. Söeküttel töötavad elektrijaamad on kadunud. Elektrienergia tootmine on muutunud märkimisväärselt puhtamaks. Rasketööstus on alla käinud, tehased, mis kunagi Briti linnades domineerisid, on suletud ja meie majandus on üha enam tootmisest teenuste poole liikunud.

Siiani kõik on olnud keskkonnasõbralik. Aga me pole ostmist lõpetanud. Ostame ikka autosid. Terast. Riideid. Televiisoreid. Arvuteid. Mööblit. Masinaid. Köögitehnikat ja kõike muud, mida tänapäeva elu ilmselt nõuab.

Me lihtsalt ei tooda neid enam siin, mis tõstatab üsna ilmselge küsimuse. Kui Suurbritannia lõpetab millegi tootmise ja ostab selle hoopis teisest riigist, mis juhtub selle tootmisest tulenevate heitkogustega?

Mis puutub Suurbritannia territoriaalsetesse heitkoguste kontodesse, siis need kaovad. Mitte atmosfäärist, loomulikult. Ainult meie raamatupidamise poolelt.

Kujutame ette tavalist pesumasinat. Oletame, et 1990. aastal tootsime seda Suurbritannias. Terase tootmine, komponentide valmistamine ja tehase käitamine. Kõik see tarbib energiat. Sellest tulenevad heitkogused on Suurbritannia heitkogused. Täiesti õiglane.

Nüüd sulgege tehas. Tehke täpselt sama pesumasin välismaal, pange see laevale, tooge Suurbritanniasse ja müüge täpselt samale Briti kliendile. Kliendil on pesumasin ikka alles.

Selle tootmisega seotud CO₂ jõudis ikkagi kuhugi atmosfääri. Kuid Suurbritannia territoriaalsete heitkoguste kontolt on midagi üsna imelist juhtunud. Enamik neist tootmisheitmetest on kadunud. Nüüd kuuluvad need kellelegi teisele. Näeme seda. Oleme oma heitkoguseid vähendanud.

Kaks viisi sama elustiili arvestamiseks

See pole mingi varjatud lünk. Valitsus avaldab Suurbritannia kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta erinevaid mõõdikuid ja nende eristamine on oluline. Suurbritannia netonulli eesmärkide mõõtmiseks kasutatakse territoriaalseid heitkoguseid. Põhimõtteliselt arvestatakse Ühendkuningriigi piirides tekkivaid heitkoguseid. Selles mõõdikus on Suurbritannial läinud äärmiselt hästi.

Aga seda saab vaadata ka teistmoodi. Seda nimetatakse meie tarbimisjalajäljeks. Selle asemel, et küsida, kus midagi toodeti, küsitakse, kelle tarbimine lõppkokkuvõttes heitkoguseid põhjustas.

Seega, kui midagi toodetakse Hiinas, Indias, Saksamaal või kusagil mujal ja seejärel tarbitakse Suurbritannias, siis selle tootmisega seotud heitkogused arvatakse Suurbritannia tarbimisjalajälje sisse.”