Peaminister Michal nimetas täna 2027. aasta riigieelarvet Eesti tuleviku eelarveks. Ta rääkis kestlikust riigirahandusest, vastutustundest ja sellest, kuidas me ei tohi jätta oma lastele ja lastelastele tänaste otsuste arveid. See ilukõne näitab selgelt, et peaminister peab Eesti inimesi lollideks. Peaminister arvab, et räägi inimestele mida tahes – küll nad usuvad. Tuletan meelde Kaja Kallase juttu sellest: „Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse.“
Aga vaatame nende ilusate valede asemel numbreid. Peaminister ütles oma kõnes: „Me ei lükka laenudega kulusid tulevaste põlvede kanda.“ See väide on hämmastav, sest valitsuse enda eelarvestrateegia näitab täpselt vastupidist. 2027. aastal on valitsussektori eelarvepuudujääk 4% SKP-st. 4% juurde jääb see ka 2028. ja 2029. aastal. Alles 2030. aastaks loodetakse jõuda 3,4 protsendini. Võlakoormus ulatub juba järgmisel aastal 28,3 protsendini SKP-st.
2030. aastaks kasvab võlakoormus juba 37,4 protsendini SKP-st. Kui eelarve tegelikku parandamist alustatakse alles 2030. aastal, ei hakkaks võlakoormus Eelarvenõukogu hinnangul vähenema enne, kui see on ületanud 40 protsenti SKP-st.
Kuidas saab selliste numbrite juures öelda, et me ei lükka kulusid laenudega tulevaste põlvede kanda? Just seda Reformierakonna juhitav valitsus ju teebki!
Järgmise nelja aasta jooksul kulub Eesti riigil üksnes intressimakseteks peaaegu kaks miljardit eurot. Kaks miljardit eurot- 2 000 000 000 euror! See on raha, mille eest ei saa ehitada teid. Selle eest ei saa tõsta õpetajate, päästjate ega politseinike palku. Selle eest ei saa parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust. See raha läheb meie varasemate võlgade teenindamiseks. Peaminister ütles veel, et „tulevik on kestlikus riigirahanduses“. Aga kus see kestlikkus täpselt on? 2027. aastal on puudujääk 4 protsenti, 2028.aastal 4 protsenti. 2029. aastal 4 protsenti ja 2030. aastal ikka veel 3,4 protsenti.
Eelarvenõukogu toob välja, et 2027. aastaks tehtud ligikaudu 220 miljoni euro suurune eelarvepositsiooni parandus koosneb peamiselt väiksematest kohandustest investeeringutes, välisvahendites ja raamatupidamises, mitte riigi tulude ja kulude struktuuri püsivast parandamisest.
See on väga oluline tähelepanek. Peaminister räägib „reaalsest kokkuhoiust“. Sõltumatu Eelarvenõukogu ütleb aga sisuliselt, et suurt struktuurset muutust tuludes ja kuludes ei ole toimunud.
Mina küsin, et mis kokkuhoid see on, kui tuulikuparkide pähemäärimiseks eraldatakse 12 miljonit. Või Smartcapi musta auku 126 miljionit, Ukraina ülesehitamise konverents Tallinnas 13,5 miljonit? Ei hakka siinkohal rääkima EISA-st kus raha läheb nagu musta auku.
Peaminister ütleb, et kulusid ei lükata tulevaste põlvede kanda – samal ajal kasvab võlakoormus kiiresti ja järgmise nelja aasta jooksul maksame ligi kaks miljardit eurot intresse.
Peaminister ütles veel, et majandus kasvab ja valitsuse plaan töötab. Valitsus prognoosib 2026. aastaks 2,5- ja 2027. aastaks 2,3-protsendilist majanduskasvu. Aga siin tekib järgmine küsimus: kui isegi majanduskasvu tingimustes suudab riik teha 4-protsendilise puudujäägiga eelarve, siis mis saab kui tuleb mõni pandeemia või majandus ei kasva?
Seetõttu ei saa riigirahanduse parandamisel loota sellele, et meid päästavad veel kiirem majanduskasv ja suuremad maksulaekumised. Riigirahanduse kordategemiseks on vaja päris tulu- ja kuluotsuseid.
Ja kõige selle taustal ütleb peaminister oma kõne lõpus, et valitsuse eelarve „käib rahaga hoolikalt ringi“ ning hoiatab Riigikogu „katteta lubaduste“ eest.
Selle riigieelarve probleem on võla kasvutempo, püsiv puudujääk ja järjest kasvav intressiarve.
Kui tahame rääkida vastutustundlikust riigirahandusest, siis peab eesmärk olema päriselt vähenev puudujääk, kontrolli alla saadud kulud ja võlakoormuse stabiliseerimine. Praegune valitsus seda ei suuda ja pole kunagi suutnud.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)