Kui liberaalne riigivõim korraldas möödunud suvel homokuu, kirjutasid teadjamad inimesed sotsiaalmeedias, et Lääne-Euroopas oli homoagenda tippaeg, mil selliseid karnevale korraldasid riik, asutused ja geistunud ühiskonnaosa üheskoos, kusagil 15 aastat tagasi. Mitte et homondus sealt nüüd kadunud oleks, vaid see on muudetud kohustuslikuks “uusnormaalsuseks”, millest kodanikud peavad ideoloogiliselt kinni pidama, ja peavadki.
Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 tõid “uusnormaalsuse” Eestisse ja siingi on see saanud riiklikuks poliitikaks, kus pered ja lapsed küsivad raha, aga geidele ja transudele seda lausa pakutakse. Eesti on neomarksistliku äärmusliberalismi kaitseala, samas kui selle katku läbipõdenud riigid hakkavad tasapisi taudist toibuma.
Eestis on hetkel veel üks liberaalse pandeemia tipphetk ja see on ühiskonna seksuaalsuse madalseis. Naised kardavad ahistamist, mehed ahistamissüüdistusi, üha enam inimesi ei taha suhteid ja peret, sest need olevat vägivalla allikas või võtvat ära vabaduse. Naised nõuavad mitte enam võrdseid õigusi meestega, vaid juba võrdsemast võrdsemaid õigusi, nad tõrjuvad mehi ühiskonnast ja elust välja, nood aga on agressiivse feminismi mõjul alandlikeks kaltsudeks muudetud.
Lisaks on eriti just noored juhitud seksuaalse identiteedi hägustamise teele, kus nad ei tea, kes nad tegelikult on, mehed, naised või midagi vahepealset. Mõistagi pärsib see igasugust seksuaalsust, nagu ka homoseksualismi levik, sest inimesed ei kujuta ette, kuidas neil SEE toimub. Perversne ei ole normaalne.
Mitte kunagi pole ühiskonna seksuaalsus nii madal olnud, ehk ainult siis, kui ilmus AIDS. Kirge ja armastust pole, erootikat on vähe ja kui seksuaalsust veidigi on, siis on see porno. Ehk siis voodisse minnakse tunneteta, vaid seksi pärast ja seegi muutub üha ohtlikumaks, jah-sõna tuleb lepinguga kinnitada, et mitte vangi sattuda, kui miski valesti läheb.
Igas vanuses mehed ütlevad, et avatud ruumis on juba võimatu naistega tutvuda, nood lihtsalt ei loo enam sidet. Internetis käib tutvumine küll, aga naised panevad meestele ette ohtralt tingimusi. Neid naisi on, kes tahaksid meestega tutvuda ja kiiremini intiimsuhetele üle minna, aga nad ei julge, ühiskonna hoiak ergutab feminismi ja halvustab mehe-naise õnnelikku suhet. Vaid vastavatel tutvumiskanalitel julgevad naised ennast avada.
Miks räägime just naistest? Sest radikaalne äärmusfeminism on tugev ja riiklikult aktsepteeritud, meestekeskset liikumist pole ja kui see tekibki, siis trambitakse see “toksilise maskuliinsuse” süüdistustega maadligi. Ehk siis ideoloogiline naiste ülimuslikkus on olemas, meeste ülemvõimu mitte, vähemalt mitte organiseeritult. See ei tähenda, et misogüünseid ja vägivaldseid mehi pole olemas, aga nemad on üksikindiviidid või iseeneseslik grupp naistesse üleolekuga suhtujaid, marufeminism aga on ideoloogiliselt organiseeritud lööksalk.
Seega võib öelda, et sugudevaheliste suhete piiramine, lõpetamine ja demoniseerimine toimub valdavalt naiste poolelt. Kui mehed “toksiliseks” muutvad, siis valdavalt seetõttu, et pendel läheb alati teisse äärmusesse ka. Kui naised on sõja kuulutanud, siis mehed tulistavad vastu, kui nad juba vangi pole langenud.
Naisõiguslus on koht, mis on okupeeritud uusmarksismi poolt, kelle jaoks on naised revolutsiooniline klass koos migrantide ja (seksuaal)vähemustega. Kui ühiskonnast kaob täiskasvanute eluterve seksuaalsus, on see suuresti feminismi süü. Samas aga õpetavad nokutädid juba pisikestele lastele enesepuudutamist. Miski on neomarksismist nakatunud liberalismis väga ebardlikuks muutunud.
Sotsiaalmeediast on siiski näha, et ka liberaalne ühiskond ei koosne vaid sooneutraalsetest fuuriatest ja eidestunud meestest, vaid on ka naisi, kes tunnevad oma naiselikkuse ja seksuaalsuse üle rõõmu. Tõeliste naiste aeg tuleb tagasi.
Uued Uudised