Eesti riik hakkas tuulearendustega hooga pihta ja alles nüüd asutakse arutama, kas ja millist energeetikavarianti meile vaja oleks. Sellest kirjutab sotsiaalmeedias Maarja Maranik.
“Tahaks vist sellelt rongilt maha…
Olen aastaid tuuleparkide planeeringutes osalenud. Lugedes uudist järjekordsest energeetikaanalüüsist, tekib jõuetus ja frustratsioon.
Riigi ja ettevõtete esindajad alustavad analüüsi, et selgitada välja, millist elektritootmise, salvestuse ja välisühenduste kombinatsiooni Eesti tegelikult vajab, kui suures mahus ning millises järjekorras tuleks seda kõike arendada.
Tulemusi oodatakse 2027. aasta veebruari lõpuks.
Parem hilja kui mitte kunagi. Ainult et tööde järjekord tekitab nõutust.
Paljudes omavalitsustes on tuuleparkide planeeringuid menetletud juba 2020. aastast. Üle Eesti on kavandatud ligikaudu 200 tuuleala. Neid menetlevad omavalitsused ja riigiasutused, neile koostavad uuringuid eksperdid ning nende üle vaidlevad arendajad, kohalikud inimesed ja ühendused.
Riik on samal ajal suunanud raha menetluste kiirendamisse, pannud riigimaid tuuleenergia arendamiseks enampakkumisele ning kavandanud omavalitsustele kuni viie miljoni euro suuruse tuulehoo preemia.
Toimunud on arvukalt koosolekuid ja avalikke arutelusid. Koostatud on mõjuhinnanguid, sotsiaalmajanduslikke analüüse, vastuväiteid ja kümneid tuhandeid lehekülgi menetlusdokumente. Mitmes omavalitsuses on vaidlused jõudnud kohtusse. Kohalikud inimesed on aastaid pidanud oma kodukoha tulevikul silma peal hoidma.
Ja nüüd hakkame terviklikult arvutama, millist elektritootmist Eestil tegelikult vaja on.
Kui palju uut tootmisvõimsust Eestil tegelikult vaja on? Millist tootmist on vaja? Kui palju peab olema juhitavat võimsust? Kus paiknevad elektrivõrgu ja tarbimise seisukohast mõistlikud piirkonnad? Millised juba algatatud arendused on sellises süsteemis vajalikud ning millised mitte?
Need aga pidanuks olema küsimused, millele vastatakse enne sadade tuulealade kavandamist, mitte pärast aastaid kestnud menetlusi.
Ja mida tehakse seni kõigi pooleliolevate planeeringute, toetusmeetmete ja võrgukavadega? Kas nendega minnakse vanade eelduste järgi edasi või oodatakse ära analüüs, mis peaks alles välja selgitama, mida meil tegelikult vaja on?
Praegu on pilt selline:
𝐊𝐨𝐢𝐠𝐞𝐩𝐞𝐚𝐥𝐭 𝐚𝐥𝐠𝐚𝐭𝐚𝐦𝐞, 𝐦𝐞𝐧𝐞𝐭𝐥𝐞𝐦𝐞 𝐣𝐚 𝐤𝐢𝐢𝐫𝐞𝐧𝐝𝐚𝐦𝐞; 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐭𝐨𝐞𝐭𝐚𝐦𝐞, 𝐩𝐫𝐞𝐦𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐞 𝐣𝐚 𝐥𝐞𝐞𝐯𝐞𝐧𝐝𝐚𝐦𝐞; 𝐤𝐨𝐡𝐭𝐮𝐬 𝐯𝐚𝐢𝐝𝐥𝐞𝐦𝐞 𝐧𝐢𝐢𝐤𝐮𝐢𝐧𝐢𝐢; 𝐧𝐢𝐧𝐠 𝐚𝐥𝐥𝐞𝐬 𝐥𝐨𝐩𝐮𝐤𝐬 𝐡𝐚𝐤𝐤𝐚𝐦𝐞 𝐭𝐞𝐫𝐯𝐢𝐤𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐚𝐫𝐯𝐮𝐭𝐚𝐦𝐚, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐧𝐞𝐫𝐠𝐢𝐚𝐬ü𝐬𝐭𝐞𝐞𝐦 𝐨𝐥𝐞𝐤𝐬 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢𝐥𝐞 𝐦𝐨𝐢𝐬𝐭𝐥𝐢𝐤.
Kõige selle taga on ka inimeste aeg. Arendajal on juristid, eksperdid ja palgalised töötajad. Kohalik inimene tegeleb planeeringuga oma töö, pere ja tavapärase elu kõrvalt.
Olen seda aastaid teinud. Järgmine dokument, järgmine koosolek, järgmine uuring ja järgmine vestlus. Riik võib tellida järgmise analüüsi, kuid inimeste aega ja jõudu ei saa lõputult juurde planeerida.
Kui oleksin aastaid tagasi teadnud, kui palju aega ja energiat see teema nõuab, oleksin võib-olla juba alguses käega löönud.
Täna tahaksin sellelt rongilt maha. Aga tunnen ennast piisavalt hästi – homme teen ilmselt jälle järgmise dokumendi lahti. Eestlase jonn on visa asi.
Kui juba nii kaugele oleme jõudnud, siis tahan vähemalt näha, et lõpuks hakatakse küsima õigeid küsimusi ja nende vastustega ka päriselt arvestama.
𝐒𝐞𝐬𝐭 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐨𝐥𝐞𝐤𝐬 𝐫𝐢𝐢𝐤 𝐩𝐢𝐝𝐚𝐧𝐮𝐝 𝐞𝐧𝐧𝐞 𝐫𝐨𝐧𝐠𝐢 𝐥𝐢𝐢𝐤𝐮𝐦𝐚 𝐩𝐚𝐧𝐞𝐦𝐢𝐬𝐭 𝐭𝐞𝐚𝐝𝐦𝐚, 𝐤𝐮𝐡𝐮 𝐬𝐞𝐞 𝐬õ𝐢𝐝𝐚𝐛.”
Lähemalt saab uutest plaanidest lugeda SIIT