Iga Eesti elektritarbija maksab arvel taastuvenergia tasu. Tänavu on see 0,84 senti kilovatt-tunni kohta ilma käibemaksuta. Sellest rahast makstakse toetusi taastuvenergia ja tõhusa koostootmise jaamadele. Eleringi prognoosi järgi kulub selleks tänavu 74 miljonit eurot: päikeseparkidele 25, tuuleparkidele 22 ja biomassijaamadele 21 miljonit.
Nüüd on riik leidnud, et tööstussektori jaoks on see tasu liiga suur. Eelkõige annab see tunda energiamahukas tööstuses nagu paberi-, tselluloosi-, klaasi- ja puidutööstuses. Kui elekter on Eestis kallim kui konkurentidel, võib tootmine liikuda mujale ja koos sellega kaovad töökohad. Igati loogiline.
Kliimaministeerium ei ole aga puhanud loorberitel ja neil on selleks lahendus. Mitte tasu vähendamine kõigile, vaid uus riigiabi meede valitutele. Soodustust saab ettevõte, kes tarbib aastas üle ühe gigavatt-tunni elektrit ja kelle tegevusala on Euroopa Liidu reeglite järgi kõrge tootmise ümberpaigutumise riskiga. Riskitasemest sõltub, kas taastuvenergia tasu väheneb 75 või 85 protsenti.
Esimesed seitse ettevõtet on positiivse otsuse juba saanud: Promens Rõngu, Kulinaaria, Stora Enso Eesti, O-I Estonia, Estonian Cell, Horizon Tselluloosi ja Paberi ning Räpina Paberivabrik. Soodustus kehtib neile tagasiulatuvalt jaanuarist ja enammakstud summa makstakse tagasi oktoobris.
Saamata jäänud raha kompenseeritakse Eleringile riigieelarvest. Tänavu on selleks ette nähtud 8,13 miljonit eurot, aastateks 2026–2029 kokku 35,85 miljonit. Mis te arvate, kes selle kõik kinni maksab?
Niisama seda soodustust siiski ei anta, ka siin on trikk – ettevõte peab suurendama 𝐭𝐚𝐚𝐬𝐭𝐮𝐯𝐞𝐥𝐞𝐤𝐭𝐫𝐢 osakaalu oma kogu elektritarbimises: tänavu vähemalt 10 protsendini, 2027. aastal 25, 2028. aastal 35 ja alates 2029. aastast 50 protsendini.
Lahti kirjutatult on see üsna paradoksaalne süsteem:
kõigepealt kehtestatakse elektritarbijatele tasu, et rahastada taastuvenergiat;
siis selgub, et see tasu koormab tööstust liiga palju;
seejärel vabastatakse osa tööstusest suuremast osast tasust ja puuduoleva raha maksab riigieelarve;
ning soodustuse saamiseks peab ettevõte ostma aasta-aastalt rohkem sedasama taastuvelektrit, mille toetamiseks tasu algselt kehtestati.
Sisuliselt on meede riigi enda ülestunnistus: elekter on Eestis kallis. Tööstuse ja töökohtade hoidmine Eestis on mõistlik eesmärk, selle üle ei vaidle keegi. Aga kui 0,84 senti kilovatt-tunni kohta on tehasele liiga palju, siis miks peaks see kodule või väikeettevõttele jõukohane olema?
Neile soodustust ei ole. Veelgi enam: tavatarbija maksab nüüd kaks korda. Esiteks maksab ta oma elektriarvel täit taastuvenergia tasu. Teiseks maksab ta maksumaksjana kinni ka osa sellest soodustusest, mis suurtarbijatele tehti.
Palju õnne, Kliimaministeerium – järgmine toetus toetuste reas, et toetada taastuvenergiat.
Tee põrgusse olevat sillutatud heade kavatsustega. Taastuvenergia toetamine võis ju kunagi tunduda mõistliku ja vajaliku sammuna. Tänaseks oleme jõudnud aga sinna, kus iga uus meede püüab leevendada eelmise tagajärgi.
Sellest Ponzi skeemist aru saamiseks ei pea olema energeetik. Piisab kainest mõistusest.
𝐒𝐞𝐥𝐥𝐢𝐬𝐞𝐥 𝐤𝐮𝐫𝐬𝐢𝐥 𝐞𝐝𝐚𝐬𝐢 𝐦𝐢𝐧𝐧𝐚 𝐞𝐢 𝐬𝐚𝐚.
Maarja Maranik
