EKRE poliitik Anti Poolamets juhib ühiskonna tähelepanu sellele, et Eestisse rändekoridori rajanud Kolmanda maailma migrandid, kes tulevad läbi aukliku piiri Valgevenest, teavad minna Tallinna Tehnikaülikooli juurde, mida tuntakse juba ammu migratsioonipumbana.
Siia ametlikult tulnud migrandid suurendavad Eesti moslemikogukonda ja ja levitavad oma usku edasi.
Anti Poolamets: “Plahvatusliku Illegaalsete immigrantide kasvu juures on paslik vaadata, mida liberaalid ja nende küünilised abilised on juba “legaalsete” vahenditega sisse vedanud. Kas pole sümboolne, et jõuk illegaale astus politsei nina all Mustamäe mändide vahelt välja just Tehnikaülikooli, moodsa nimega Taltechi juures?
Taltech on juba aastaid tagasi muudetud Kolmanda maailma tudengite õppeasutuseks. Eesti ülikoolid ei ole ammu mõeldud Eesti kodanike koolitamiseks, vaid kubisevad Eesti ja seeläbi Euroopa Liidu elamisloa ihalejatest. Osa neist paneb end ülikooli kirja, ent hakkab otsekohe Bolti ja Wolti sõitma, Bolti omanike lahkel kaasabil sülitades nii keeleseadusele, kui teistele reeglitele.
Nüüd tegi Michali valitsus maksimaalselt lihtsaks ka töökoha kaotamise puhul ajapikenduse saamise, pereliikmete kaasavedamise. Seega – on olemas legaalsed Kolmanda maailma sissesmuugeldajad valitsuses ning inimkaubitsejad kusagil Läti piiri ääres või Taltechi ühiselamus. Küsimus on, kumb smuugeldajate seltskond on suutnud rohkem kolmandat maailma sisse vedada?
46 000 liikmega grupis Friendly People in Estonia, kus käib vilgas tegevus, postitas administraator Ibrahim, kes õppis või õpib Mainori Ettevõtluskõrgkoolis järgmise, selgelt fabritseeritud pajatuse islamisse pöördunud eestlasest ehk “külaline” on muutnud kanali labaseks islamipropaganda grupiks.
On ikka küll “Friendly People in Estonia”. Sellisel puhul on KAPO-l paksud silmaklapid ees, küll on aga aega ja tööjõudu, et leida mõni teismeline eesti poiss, keda radikaliseerunud natsina paljastada.”
Alljärgnevalt toortõlge Ibrahimi pajatuse tekstist:
Õnnelik Eesti paar Tallinnas. mashallah
Tallinnas elas Eestis noorpaar nimega Markus Saar ja Liis Tamm.
Väljastpoolt paistis Markusel olevat kõik, mida üks noormees tahta võiks. Tal oli hästi tasustatud töö edukas tehnoloogiaettevõttes, mugav korter, kaunis tüdruksõber ja perspektiivikas tulevik. Liis armastas teda sügavalt ja tihti veetsid nad õhtud Tallinna tänavatel jalutades, rääkides oma tulevikuplaanidest.
Ometi polnud Markus vaatamata kõigele rahul.
Juba kuid oli ta võidelnud sügava tühjusega, mida ta ei suutnud selgitada. Ta ärkas hommikul üles ilma soovita voodist tõusta. Tööl naeratas ja rääkis kolleegidega, kuid sisimas tundis end elust täiesti lahti ühendatuna.
“Miks ma õnnetu olen? ” küsis ta endalt tihti.
Tal oli raha. Tal oli armastus. Tal oli karjäär.
Aga midagi oli puudu.
Ühel külmal talveõhtul jõudis Markus oma pimedaima punkti. Ta leidis end mõtlemas oma elu lõpetamisele. Mõte hirmutas teda, kuid valu tema sees tundus veelgi tugevam.
Järgmisel hommikul läks ta aga tavapäraselt tööle.
Sel nädalal liitus tema osakonnaga uus töötaja. Tema nimi oli Yusuf Rahman, hiljuti Tallinna kolinud moslemimees.
Yusuf erines enamikust inimestest, keda Markus teadis. Ta nägi kõvasti vaeva, kohtles kõiki lahkelt ja tundus kõige pisemate asjade eest siiralt tänulik. Ta naeratas tihti, tervitas inimesi soojalt ja tegi palvetamiseks lühikesi pause.
Markus märkas midagi imelikku.
Yusuf tundus õnnelik.
Mitte sotsiaalmeedias näidatud kunstlik õnn, vaid vaikne, rahulik õnn.
Ühel pärastlõunal küsis Markus temalt lõpuks:
“Yusuf, kas ma võin sult midagi küsida? “
“Muidugi. “
“Kuidas sa oled alati nii… Õnnelik? “
Yusuf naeratas.
“Miks sa arvad, et ma olen õnnelik? “
“Sest sa paistad rahulik olevat. Ma ei saa sellest aru. Mul on peaaegu kõik, mida inimesed ütlevad, et nad peavad õnnelik olema, aga ma olen õnnetu. “
Yusuf jäi hetkeks vaikseks.
“Ma arvasin varem, et õnn tuleb sellest, et mul on kõik, mida ma tahan,” ütles ta. “Aga lõpuks sain teada, et kõige omamine ei anna tingimata rahu. “
“Mis siis teeb? “
“Teades, miks sa siin oled. “
Markus kuulas hoolega.
Yusuf selgitas, et ta on moslem ja et islam oli muutnud seda, kuidas ta oma elu mõistis. Ta rääkis ühte Jumalasse uskumisest, rasketel aegadel Tema usaldamisest, viis korda päevas palvetamisest, teiste aitamisest, tänulik olemisest ja mõistmisest, et elul on eesmärk, mis ületab materiaalset edu.
“Mul on endiselt probleeme,” ütles Yusuf. “Islam ei muutnud mu elu täiuslikuks. Aga see õpetas mulle, et ma ei pea kõike üksi kandma. “
Markus vaatas oma kohvi.
“Ma pole kunagi elu peale nii mõelnud. “
Yusuf naeratas.
“Kui tahad, tule minuga mõnikord mošeesse. Sa ei pea midagi uskuma. Lihtsalt tule ja vaata. “
Mõni päev hiljem võttis Markus kutse vastu.
Nad sisenesid koos mošeesse.
Markus ootas midagi harjumatut ja ehk hirmutavat. Selle asemel leidis ta inimesi üksteist tervitamas, koos palvetamas ja kõrvuti seismas sõltumata nende taustast või rikkusest.
Siis kuulas ta Koraani ettekannet.
Ta ei suutnud seletada, mida ta tundis.
Esimest korda kuude jooksul muutus müra tema peas vaikseks.
Pärast istusid Markus ja Yusuf koos.
“Ma arvan, et olen seda terve elu otsinud,” sosistas Markus.
Yusuf vastas lihtsalt:
“Vahel teab süda, mida mõistus on otsinud. “
Markus hakkas islami kohta õppima. Ta luges Koraani, küsis küsimusi, käis mošees ning veetis rohkem aega Yusufi ja kohaliku moslemite kogukonnaga.
Ühel õhtul tegi Markus otsuse.
Ta embas islami.
Tema elu ei muutunud järsku täiuslikuks. Tal olid ikka rasked päevad, kohustused ja probleemid. Kuid midagi fundamentaalset oli muutunud.
Ta ei tundnud enam, et tema elu oli mõttetu.
Ta oli leidnud usu, eesmärgi ja ühenduse tunde Jumalaga.
Ja mis kõige tähtsam, ta ei tundnud end enam üksikuna.
Liis nägi algselt vaeva muutuse mõistmisega. Aga ta nägi midagi, mida polnud Markus ammu näinud.
Ta oli siiralt õnnelik.
Ta hakkas ise küsimusi esitama.
Markus ei avaldanud talle kunagi survet. Selle asemel jagas ta õpitut ja kutsus teda kohtuma Yusufi ja teiste moslemitega.
Ajapikku hakkas Liis lugema ka islamist.
Lõpuks võttis ta ka islami omaks.
Aastaid hiljem seisid Markus ja Liis koos samas mošees, kus Markus oli esimest korda islami avastanud.
Aga seekord olid nad mees ja naine.
Nad olid hiljuti abiellunud ja Liis ootas nende esimest last.
Tallinna kaudu koju jalutades vaatas Markus naisele otsa ja naeratas.
“Kas mäletad, kui arvasin, et mu elul pole enam midagi pakkuda? “
Liis võttis käe.
“Mäletan. “
“Otsisin kõikjalt õnne. “
“Ja kust sa selle leidsid? “
Markus vaatas õhtuse taeva poole.
“Ma arvan, et lõpuks sain aru, et õnn ei olnud midagi sellist, mida ma võiksin osta, saavutada või omada. “
Ta naeratas.
“See oli midagi, mida pidin avastama. “
Nad jätkasid koos jalutamist mööda vaikseid Tallinna tänavaid, valmistudes oma esimese lapse saabumiseks.