Kui poes leiba, piima ja mune korvi panen, ei mõtle ma tavaliselt sellele, kui suur osa hinnast läheb riigile. Viimastel päevadel on aga üsna palju räägitud maksumääradest ja see pani mind mõtlema ning võrdlema, kuidas toitu maksustatakse meie naabrite juures ja mujal Euroopas.
𝐀𝐫𝐯𝐚𝐤𝐞 ä𝐫𝐚, 𝐦𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐑𝐨𝐨𝐭𝐬𝐢𝐬 𝟔, 𝐋ä𝐭𝐢𝐬 𝟏𝟐, 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢𝐬 𝟐𝟒?
See on toidu käibemaks. Eestis maksustatakse leiba ja piima täpselt sama kõrgelt nagu telerit või teksapükse. Ja seda mitte sellepärast, et meil madalamat määra poleks.
Soodusmäär on Eestis täiesti olemas. Hotellituba maksustatakse 13 protsendiga, raamat ja ajaleht 9 protsendiga. Leib, piim ja kartul aga 24 protsendiga. Soodusmäärad kehtivad, kuid toidukorvini need ei jõua.
Kui Eesti inimene paneb poes korvi leiva, piima ja paki mune, maksab ta nende pealt riigile 24 protsenti käibemaksu. Rootslane maksab sama korvi eest tänavu 6 protsenti ja soomlane 13,5 protsenti. Sakslane maksab 7, prantslane 5,5 ja poolakas 5 protsenti. Iirlane ei maksa enamiku põhitoiduainete pealt käibemaksu üldse.
𝐄𝐮𝐫𝐨𝐨𝐩𝐚 𝐋𝐢𝐢𝐝𝐮𝐬 𝐫𝐚𝐤𝐞𝐧𝐝𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮𝐝 𝐫𝐢𝐢𝐠𝐢𝐝 𝐭𝐨𝐢𝐝𝐮𝐥𝐞 𝐬𝐨𝐨𝐝𝐮𝐬𝐦𝐚̈𝐚̈𝐫𝐚. 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐧𝐞𝐧𝐝𝐞 𝐡𝐮𝐥𝐤𝐚 𝐞𝐢 𝐤𝐮𝐮𝐥𝐮.
Mujal lähtuti lihtsast põhimõttest: toit ei ole valikuline kaup nagu teler või teksapüksid. Söömata ei saa keegi hakkama, mistõttu ei tohiks riik seda maksustada sama kõrgelt kui kõike muud.
Seda ei nõua ka Brüssel. EL-i käibemaksureeglid lubavad toidule soodusmäära ja mõnele põhitoiduainele isegi nullmäära. Leiva 24-protsendiline maks on Eesti enda valik.
Veelgi kõnekam on see, kuhu teised riigid praegu liiguvad. Rootsi poolitas aprillis toidu käibemaksu 12 protsendilt 6 protsendile. Austria langetas juulis leiva, piima, munade ning puu- ja köögivilja maksu 4,9 protsendile. Läti viis samal ajal leiva, piima, linnuliha ja munade maksu 21 protsendilt 12 protsendile. Soome langetas oma soodusmäära ning Saksamaa tõi restoranitoidu käibemaksu 19 protsendilt 7 protsendile, et toitlustussektorit toetada.
Eesti liikus vastupidi. Toidu käibemaks tõusis 2023. aasta 20 protsendilt 2024. aastal 22 protsendile ja mullu juulist 24 protsendile. Samal ajal hüppas majutuse käibemaks 9 protsendilt 13 protsendile ja tulumaks 20 protsendilt 22 protsendile ning lisandus automaks.
Tavaliselt vaieldakse vastu, et maksulangetus ei jõua hindadesse, sest kaupmehed panevad vahe oma taskusse. Rootsi seda ei oletanud, vaid mõõtis. Rootsi tarbijakaitseameti ja majandusinstituudi septembris avaldatud analüüsi järgi langesid toiduhinnad aprillis 5,5 protsenti. Maksumuutuse täielik mõju oleks olnud umbes 5,4 protsenti. Langetus jõudis poeriiulile täies mahus ja hinnad püsisid madalamal ka järgmistel kuudel. Restoranidest kaasa müüdud toidu puhul oli mõju ebakindlam, kuid toidupoes toimis meede just nii, nagu lubati.
Mida see tähendaks Eestis? Oletame, et toidu käibemaks langeks meil juba kasutusel olevale 9-protsendilisele soodusmäärale ja langetus jõuaks täies mahus lõpphinda. Siis maksaks 124-eurone ostukorv 109 eurot. Pere, kes kulutab toidule 600 eurot kuus, hoiaks kokku ligi 73 eurot kuus ehk üle 870 euro aastas. Tegemist on arvutusnäitega, mitte hinnaprognoosiga, kuid see annab siiski aimu, missugusest summast räägime.
Valitsus vastaks muidugu seepeale, et maksukoormust on juba leevendatud: maksuvaba tulu tõusis 700 euroni ja maksuküür kadus. See on tõsi. Aga vaatame, kes sellest kõige rohkem kasu sai.
Inimene, kes teenis 2025. aastal vähemalt 2100 eurot kuus ja kelle maksuvaba tulu oli seetõttu null, võib nüüd saada kuni 154 eurot kuus rohkem kätte. Miinimumpalka teeniv inimene, kes sai juba varem kasutada 654 eurot maksuvaba tulu, võidab umbes 10 eurot kuus. Kellel maksustatavat sissetulekut ei ole, see ei võida midagi. Poes maksavad aga kõik leiva pealt sama 24 protsenti.
Seega, toidu käibemaks tabab 𝐬𝐢𝐬𝐬𝐞𝐭𝐮𝐥𝐞𝐤𝐮 𝐬𝐮𝐡𝐭𝐞𝐬 kõige rohkem neid, kellel on kõige vähem. Mida väiksem sissetulek, seda suurem osa kulub toidule ja seda suurem osa rahakotist läheb toidu käibemaksuna riigile.
Levinud vastuväitena tuuakse, et toidu käibemaksu langetamine on riigieelarvele kallis ja abivajajaid saaks täpsemalt aidata sihitud toetusega. Sellel argumendil on oma loogika. Sihitud toetus tähendab 𝐬𝐚𝐠𝐞𝐥𝐢 taotlusi, tingimusi, sissetulekupiire ja nende kontrollimist. Toidukorvi maks tabab seevastu kõiki, eranditult ja iga päev. Eelarve on alati piiratud. Just seepärast näitab maksusüsteem, mida riik oluliseks peab.
𝐑𝐢𝐢𝐠𝐢𝐞𝐞𝐥𝐚𝐫𝐯𝐞 𝐨𝐧𝐠𝐢 𝐚𝐥𝐚𝐭𝐢 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮𝐭𝐞 𝐤𝐮̈𝐬𝐢𝐦𝐮𝐬. 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐤 𝐨𝐧 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮 𝐬𝐞𝐞, 𝐞𝐭 𝐤𝐢𝐧𝐝𝐞𝐥 𝐦𝐚𝐤𝐬𝐮𝐭𝐮𝐥𝐮 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞 𝐥𝐞𝐢𝐯𝐚𝐤𝐨𝐫𝐯𝐢𝐬𝐭.
Maarja Maranik