Septembris võttis Riigikogu Reformierakonna, Eesti 200 ja mõnede nn aknaaluste saadikute poolthäälega vastu kalapüügiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ehk eelnõu 887 SE. Vastu hääletas 24 Riigikogu liiget. Seaduse peamine eesmärk on viia Eesti õigus vastavusse Euroopa Liidu uuendatud kalanduskontrolli nõuetega. Muudatused toovad kaasa ulatuslikuma kalapüügiandmete elektroonilise esitamise, kala päritolu digitaalse jälgitavuse ning järk-järgult laienevad kalalaevade asukohajälgimise kohustused.
Paberil on need eesmärgid mõistetavad. Kala päritolu peab olema kontrollitav, ebaseaduslik püük peab olema välistatud ning ausalt tegutsev kalur ei peaks konkureerima nendega, kes reegleid rikuvad. Ka rannakalanduse esindajad ei ole olnud kontrolli tugevdamise vastu. Vastupidi – eelnõu menetlemisel rõhutati, et eesmärk parandada kala päritolu jälgitavust ja järelevalvet on põhimõtteliselt arusaadav.
Küsimus on selles, kuidas neid reegleid Eestis rakendatakse.
Rannakalandus ei ole suurte traallaevade püük. Eesti rannakalur töötab väikese aluse, väikesadama või lautrikoha juures. Püük toimub sageli ilmast sõltuvalt ning iga täiendav sõit sadamasse, täiendav andmekohustus või uus tehniline nõue tähendab kalurile reaalselt täiendavat kulu ja ajakulu.
Just sellele juhtisid eelnõu menetlemisel tähelepanu rannapiirkondade esindajad. Üheks olulisemaks probleemiks tõusis kala kaalumine. Uute reeglite kohaselt tuleb edaspidi kala kaalumise korraldamisel arvestada liigipõhist kaalumist ning rannakalurite jaoks võib see tähendada vajadust kasutada selleks sobivat sadamat või muud nõuetele vastavat kohta. Rannapiirkondade esindajad tõid välja, et kõikjal ei ole sellist taristut ning kaugemasse sadamasse sõitmine tähendab kalurile täiendavat kütusekulu ja võib halbade ilmastikuolude korral suurendada ka ohutusriski.
See on koht, kus seaduse rakendamisel peab säilima terve mõistus. Kui riik kehtestab kalurile uue kohustuse, peab riik tagama ka võimaluse seda kohustust mõistlikult täita.
Eriti oluline on see väikesadamate puhul. Rannakalandus on paljudes Eesti piirkondades enamat kui ühe inimese ettevõtlusvorm. See on osa rannakülade majanduslikust ja kultuurilisest järjepidevusest. Kui kalapüük muutub väikesele ettevõtjale nii kulukaks ja keeruliseks, et seda ei ole enam võimalik mõistlikult jätkata, ei kao ainult üks ettevõte. Kaob osa kohalikust majandusest, oskustest ja rannarahva traditsioonist.
Samas ei saa tähelepanuta jätta ka seaduse teist poolt. Uute Euroopa Liidu reeglite kohaselt muutuvad kalapüügiandmed täpsemaks ja kala liikumine peab olema paremini jälgitav kogu tarneahelas. 2027. aastast lisanduvad täiendavad kaalumisnõuded ning 2028. aastast laienevad asukohajälgimise nõuded muu hulgas 9–12 meetri pikkustele kalalaevadele ja teatud aktiivpüüniseid kasutavatele alla 9-meetristele alustele. 2030. aastaks peab merel püügitegevuse jälgimine hõlmama kõiki alla 12-meetriseid kalalaevu, arvestades sätestatud erisusi ja rakendustähtaegu.
Üks praktiline muudatus puudutab ka hinnangulise ja tegelikult kaalutud kalakoguse lubatud erinevust. Senises korras on teatavatel juhtudel lubatud hinnangulise ja kaalutud koguse erinevus kuni 20 protsenti. Uue regulatsiooni rakendamisel väheneb see lubatud erinevus 10 protsendini. Tegemist ei ole karistuse arvutamise protsendiga, vaid nõudega, kui palju võivad enne kaalumist esitatud hinnanguline kogus ja hiljem kaalutud tegelik kogus teineteisest erineda.
See võib tunduda tehnilise muudatusena, kuid rannakaluri jaoks ei pruugi see seda olla. Merel ei ole alati võimalik saagi täpset kaalu enne lossimist kindlaks teha. Kui lubatud erinevus muutub väiksemaks, peab kalur oma saagi suurust senisest täpsemalt hindama. Seetõttu tuleb ka siin küsida, kas uute nõuete rakendamisel arvestatakse piisavalt väikese rannakaluri tegelike töötingimustega.
Seega ei ole küsimus selles, kas kontroll peab olema. Küsimus on, kas kontrollisüsteem arvestab Eesti rannakalanduse tegeliku eripäraga.
Probleemi juured ulatuvad ka Eesti Euroopa Liiduga liitumisse
Rannakalandusest rääkides tuleb paratamatult vaadata ka 2004. aastasse, mil Eesti ühines Euroopa Liiduga.
Euroopa Liiduga liitumisel võttis Eesti üle ühise kalanduspoliitika põhimõtted ning andis osa kalanduse üle otsustamise pädevusest Euroopa Liidu ühisele tasandile. See tähendab, et Eesti ei otsusta enam iseseisvalt kõigi meie merekalavarude kasutamise, kaitse ja püügivõimaluste üle. Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika raames otsustatakse muu hulgas mitmete kalavarude lubatud püügikoguste üle ning liikmesriikidele eraldatakse vastavad püügivõimalused.
Siin tuleb ausalt tunnistada ka meie enda toonaseid otsuseid. Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimistel ei suutnud Eesti rannakalandusele saavutada selliseid erisusi, mis oleksid piisavalt arvestanud meie väikese rannapüügi eripära ja ajaloolise kujunemisega. Eestile kehtestati küll konkreetsed püügivõimalused ning teatud üleminekukorraldused, kuid üldine raamistik muutus osaks Euroopa Liidu ühisest kalanduspoliitikast.
See tähendab, et tänased kalanduseeskirjad ei sünni enam ainult Eestis. Väga suur osa reeglitest kujuneb Euroopa Liidu tasandil ning Eesti ülesanne on seal oma huvide eest seista.
See on oluline ka tänase eelnõu 887 SE puhul. Riigikogu ei otsusta siin lihtsalt seda, kas Eesti tahab või ei taha kalureid rohkem kontrollida. Suur osa muudatustest tuleneb Euroopa Liidu kalanduskontrolli nõuetest, mida Eesti peab oma õiguses rakendama. Riigikogu enda selgituse kohaselt ei kehtestata 887 SE-ga uusi Euroopa Liidu kontrollimäärusest sõltumatuid kohustusi, vaid luuakse Eesti õiguses raamistik nende nõuete rakendamiseks ning kasutatakse määruses lubatud erandeid ja lihtsustusi.
Kuid just siin on Eesti riigil võimalus ja kohustus olla aktiivne.
Kui me ei saanud 2004. aastal oma rannakalandusele piisavalt tugevaid erisusi, siis seda enam peame täna Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika sees seisma selle eest, et Eesti rannakaluri tegelikku olukorda mõistetaks ja sellega arvestataks.
Me ei saa muuta 2004. aasta otsuseid. Küll aga saame mõjutada seda, kuidas Eesti oma võimalusi Euroopa Liidu sees kasutab.
Eriti oluline on see väikesadamate puhul. Rannakalanduse toimimiseks on vaja toimivat sadamate ja lossimiskohtade võrgustikku. Kui Euroopa Liidu nõuded muutuvad järjest täpsemaks, peab Eesti samal ajal tagama, et rannakaluril oleks olemas koht ja võimalus neid nõudeid täita.
See ei ole ainult kaluri probleem. See on Eesti rannapiirkondade majandusliku ja kultuurilise järjepidevuse küsimus.
Riigil tuleb teha oma töö
Selleks on vaja ka edaspidi kaluritega päriselt rääkida. Mitte ainult siis, kui seadus on juba valmis, vaid enne seda, kui mõni uus nõue hakkab nende igapäevast tööd mõjutama.
Eriti oluline on see Pärnumaal ja teistes rannapiirkondades, kus väikesadamate ja lossimiskohtade võrgustik on rannakalanduse toimimiseks hädavajalik. Maaelukomisjonis tõid Liivi Lahe Kalanduskogu esindajad eraldi välja, et Pärnumaal on lossimiskohti, kus lossitakse märkimisväärses koguses kala, kuid kõigil neil kohtadel ei ole samasugust võimalust investeeringutoetusi saada.
Veel üks põhimõtteline küsimus on ajalooline püügiõigus. Kehtivas kalapüügiseaduses on piiratud püügivõimaluste jaotamisel oluline roll sellel, kui palju on taotleja varasematel aastatel õiguspäraselt püügivõimalusi omandanud. Seda arvestatakse ajaloolise püügiõigusena.
Seda põhimõtet ei tohi käsitleda lihtsalt numbrina tabelis. Rannakalurite jaoks tähendab ajalooline püügivõimalus aastakümnete jooksul kujunenud õiguspärast majandustegevust ja investeeringuid oma paati, püügivahenditesse ning sadamataristusse.
Kalapüügireegleid võib ja peab ajakohastama, kuid seda ei tohi teha viisil, mis muudab aastakümneid rannakalandusest elatunud inimesed järsku omaenda tegevusalal kõrvaliseks.
887 SE seaduseks saamine ei tähenda, et arutelu rannakalanduse tuleviku üle on lõppenud. Vastupidi. Kuna mitmed uued nõuded jõustuvad järk-järgult kuni 2030. aastani, on praegu õige aeg panna paika Eesti enda rakenduspraktika.
Eesti peab täitma Euroopa Liidu nõudeid. Kuid Eesti riik peab samal ajal seisma selle eest, et meie rannakalandus säiliks ja oleks jätkusuutlik ka mitmekümne aasta pärast.
Sest rannakalanduse väärtust ei mõõdeta ainult püütud kilodes. Seda mõõdetakse ka selles, kas kümne või kahekümne aasta pärast on meie rannas veel kalurid, kes oskavad püüniseid merre panna, tunnevad kohalikku rannikut, tunnevad kala ja kannavad edasi teadmisi, mida ükski määrus ega andmebaas ise taastoota ei suuda.
Rannakalanduse tulevik peab olema selline, kus reeglid aitavad ausat kalurit, mitte ei suru teda tasapisi merest eemale.
Valmar Veste, Pärnumaa Omavalitsuste Liidu Üldkogu esimees