EKRE poliitik Evelin Poolamets kirjutab sellest, kuidas õpetajad, kes endale palgatõusu nõuavad, kavatsevad üldise inimeste vaimse tervise halvenemise olukorras lapsi hoopis veel hullemini kliimaärevaks ajada.
“Õpetajate lehes selgub, et Eesti lastega on tekkinud uus probleem: nad ei karda kliimamuutusi piisavalt ja arutatakse tõsimeeli, kuidas lapsi ärevaks ajada.
Eurobaromeetri järgi on eestlased kliimamuutuste pärast Euroopa Liidus kõige vähem mures ning õpetajate hinnangul ei näita ka meie noored üles erilist ärevust. Selle asemel, et rõõmustada, et lapsed ei ela pidevas maailmalõpuhirmus, paistab lahendus olevat neile veel rohkem kliimakatastroofidest rääkida ning nende „hoiakuid muuta“.
Ühe õpetaja sõnastus on eriti kõnekas:
„𝐊õ𝐢𝐤 𝐤𝐨𝐡𝐞 𝐣𝐚 𝐤𝐨𝐫𝐫𝐚𝐠𝐚 𝐤𝐨𝐨𝐥𝐢𝐭𝐮𝐧𝐧𝐢𝐬 𝐦𝐞𝐞𝐥𝐝𝐞 𝐞𝐢 𝐣ää, 𝐚𝐠𝐚 𝐦𝐮𝐮𝐭𝐚 𝐬𝐚𝐚𝐛 õ𝐩𝐢𝐥𝐚𝐬𝐭𝐞 𝐡𝐨𝐢𝐚𝐤𝐮𝐢𝐝 𝐣𝐚 𝐬𝐮𝐡𝐭𝐮𝐦𝐢𝐬𝐭, 𝐦𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐬𝐞𝐦𝐠𝐢 𝐯𝐞𝐞𝐥.“
Vabandust, aga kas kooli ülesanne pole enam teadmisi anda ja mõtlema õpetada? Kas nüüd on õpetaja ülesanne otsustada, milline peab olema lapse „õige“ hoiak, ning seejärel seda kujundama hakata?
Veel jahmatavam on teise õpetaja mõttekäik:
„𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐦𝐚 𝐢𝐤𝐤𝐚 õ𝐩𝐞𝐭𝐚𝐧, 𝐦𝐚𝐚𝐢𝐥𝐦 𝐥𝐚𝐬𝐞𝐛 𝐦𝐮𝐮𝐝𝐤𝐮𝐢 𝐬𝐚𝐦𝐚𝐬 𝐯𝐚𝐢𝐦𝐮𝐬 𝐞𝐝𝐚𝐬𝐢. 𝐍𝐢𝐧𝐠 𝐯𝐚𝐫𝐬𝐭𝐢 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞𝐠𝐢 𝐯𝐚𝐣𝐚 𝐞𝐧𝐚𝐦 õ𝐩𝐞𝐭𝐚𝐝𝐚, 𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐤𝐥𝐢𝐢𝐦𝐚𝐦𝐮𝐮𝐭𝐮𝐬𝐭𝐞𝐬𝐭 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐧𝐞𝐯𝐚𝐭𝐞 𝐩𝐫𝐨𝐛𝐥𝐞𝐞𝐦𝐢𝐝𝐞 (𝐨𝐥𝐠𝐮 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐤𝐬 𝐬õ𝐣𝐚𝐝 𝐯𝐦) 𝐭õ𝐭𝐭𝐮 õ𝐩𝐩𝐞𝐭öö𝐝 𝐞𝐢 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐮𝐠𝐢.“
Kujutage ette 12- või 14-aastast last sellist maailmapilti kuulamas. Täiskasvanud õpetaja räägib talle tulevikust, kus kliimamuutused võivad tuua sõjad ja ühiskonna sellise lagunemise, et isegi koolitööd enam ei toimu.
Ja siis küsime imestunult, kust tuleb kliimaärevus?
Artiklis on eraldi alapealkiri „Võtmeroll on õpetajal“. Tartu Ülikooli teaduskooli direktor Kristel Uiboupin selgitab, kuidas kliimamuutusi tuleks lastele õpetada. Tema sõnul tuleb rääkida muutunud kliimast ja selle mõjudest ning tuua teema lapsele võimalikult lähedale.
Näiteks soovitatakse arutada:„Millisest hetkest hakkab see mõjutama minu tervist, aga millisel hetkel mõjutab see minu vanaema või vanaisa oma?“
Edasi tulevad üleujutused:
„Kas minu kodu asub piirkonnas, mida selline sadu võib tugevasti mõjutada?“
Ja seejärel lapse turvaline koju jõudmine:
„Kui ma olen sellisel päeval koolis, siis kas ja kuidas ma koju saan?“
Väga õpetlik. Kui abstraktne jutt kliimamuutustest last piisavalt ei kõneta, siis toome mängu tema tervise, vanaema ja vanaisa tervise, kodu võimaliku üleujutuse ning küsimuse, kas laps üldse koolist koju pääseb.
Siin tuleb küsida, milline võib olla sellise õpetamise psühholoogiline kõrvalmõju?
Sest pange kogu sõnum kokku.
Sinu tervis võib olla ohus.
Sinu vanaema ja vanaisa tervis võib olla ohus.
Sinu kodu võib üle ujutada.
Sa ei pruugi koolist koju saada.
Tulevad kuumalained, üleujutused, metsatulekahjud ja liustike sulamine.
Sinu igapäevane tegevus tekitab süsinikuheidet.
Ja halvimal juhul võivad kliimamuutustest tulla isegi sõjad, mille tõttu „õppetööd ei toimugi“.
Kõige selle juures peetakse probleemiks veel seda, et Eesti noored ei ole piisavalt mures.
Siin tuleb küll pidurit tõmmata.
Kliimaärevus ei ole väljamõeldud nähtus. Noorte puhul on uuritud kliimamuutustega seotud hirmu, kurbust, abitust, süütunnet ja lootusetust.
Mind teeb kõige murelikumaks mõte, et kooli ülesandeks polevatki ainult teadmiste andmine. Õpetaja ütleb otse, et olulisem on muuta õpilaste „hoiakuid ja suhtumist“. Siit jookseb väga õhuke piir hariduse ja mõjutamise vahel.
Kool ei pea tootma ärevust ega süütunnet.
Õpetage kliimat. Õpetage meteoroloogiat, füüsikat, geograafiat ja keskkonnateadust. Näidake andmeid. Õpetage neid kontrollima ja kriitiliselt hindama. Aga jätke lapsele õigus ise mõelda.
Kui laps tuleb kooli rahuliku ja tulevikku optimistlikult vaatava noorena, ei peaks haridussüsteemi eesmärk olema saata teda koju mõttega, kas tema kodu võib uppuda, kas vanaema kuumuse tõttu kannatab, kas ta järgmisest üleujutusest koolist üldse koju pääseb ning kas tulevikus puhkevad kliimamuutuste tõttu sõjad.
𝐋𝐚𝐩𝐬𝐢 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛 𝐦𝐚𝐚𝐢𝐥𝐦𝐚𝐤𝐬 𝐞𝐭𝐭𝐞 𝐯𝐚𝐥𝐦𝐢𝐬𝐭𝐚𝐝𝐚, 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐦𝐚𝐚𝐢𝐥𝐦𝐚 𝐞𝐞𝐬 𝐡𝐢𝐫𝐦𝐮 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐦𝐚 õ𝐩𝐞𝐭𝐚𝐝𝐚.
Eesti on laste enesetappude arvu poolest maailma tipus, kas ikka on veel vähe??!!!
Sellised õpetajad tuleks lastest eemale hoida.”