Kui Jugoslaavia hävitamisega võis midagi valesti minna, siis oli see Bosnia ja Herzegovina iseseisvumine. Alexander Cockburn kirjutas 1999. aastal Los Angeles Timesis, mis tegelikult oli Jugoslaavia pommitamise algpõhjuseks.
Hillary Rodham Clinton (HRC) oli innukas kobarpommide eestkõneleja, mida täna külvatakse Serbia ja Kosovo maastikele, mis tapavad või vigastavad inimesi järgmised poolsada aastat. Kuid mälu on lühikene. Võib-olla me näeme HRC-d peatselt kallistamas mõnda Balkani rinnalast või koos invaliidist põngerjaga. Kas siis kellelegi meenub, et temalegi langeb teatud vastutus lapse kaotatud jäseme eest? “Ma utsitasin teda pommitama,”* rääkis HRC usutluses Talk Magazine’i ajakirjanikule Lucinda Franksile. “Sellistel asjadel ei tohi lubada juhtuda sajandi lõpus, mis nägi meie ajastu kõige suuremat holokausti. Milleks meile NATO kui see ei kaitse meie elulaadi?”
Tõesti, see ei peaks mitte kedagi üllatama, et Hillary utsitas president Bill Clintonit “meie elulaadi” kaitsmise nimel pommitama serblasi kobarpommidega. Esileedi on inimhingede insener. Ta usub terapeutilisse korravalvesse ja riigi kohusesse tagada korra jõustamine niisuguses vormis. Sõda kujutab ainult ühiskonna inseneriteadust suuremas mastaabis, selle “korrastamist” suure lõhkejõuga pommidega, ühiskonna tervendamist tiibrakettidega.
[Ameerika Ühendriikide] vasakpoolsest poliitikast pole suurt midagi järel. Kuid ringi liigub karjade kaupa teraapiapolitseinikke ja HRC on nende juht, kelles kehastub sotsiaaltöötaja liberalismi kvintessents. Uue Jeruusalemma ehitamiseks on ainult vaja nõustajaid, kogukonna tegevusprogramme ja karmimaid relvaseaduseid. Viimast nõudis Hillary Clinton peale Columbine’i massimõrva. Karmi teraapiavõmmina ei välista ta kõige äkilisema teraapiavormi rakendamist, milleks on surmanuhtlus.
Nii palju kui mina tean, pole esileedi veel seda kommenteerinud, kuid huvitav oleks kuulata tema mõtteid hiljuti avaldatud ja hetkel elavat arutelu tekitava teadustöö teemal. Chicago Ülikooli majandusteadlane Steven Levitt ja Stanfordi Ülikooli õigusteaduse professor John Donohue III jagavad uuringut, mida kajastas [viiba avamiseks on EL-is vaja VPN-i] Chicago Tribune (8.08.1999). Uuringus osutatakse, kuidas sündimata laste tapmise seadustamine 1970. aastatel aitas kaasa 1990-ndate väiksemale kuritegevuse määrale. Tõepoolest, teadlased osutavad, et seadustatud abordist on tingitud ligikaudu pool aastatel 1991–1997 aset leidnud kuritegevuse vähenemise mahust. Levitti sõnul “annab sündimata laste tapmine tulevastele emadele võimaluse, kelle lastel oleks väga raske elu, jätta nad maailma toomata”.
Teadustöö autorid tsiteerivad viie osariigi statistikat, milles legaliseeriti abort enne Ühendriikide Ülemkohtu Roe vs. Wade’i 1973. aasta otsust (millega kehtestati abordikohustus). Neis viies osariigis, kus tapeti 1970. aastate alguses ohtralt sündimata lapsi, langes 1990-ndatel märkimisväärselt samuti kuritegevuse määr. Tribune’i loos tsiteeritakse mõttekoja Guttmacher Institute’i poliitikateadurit Cory Richardsit: “See on õigustus naistele, et neid ei tohi sundida saama lapsi, keda nad ei soovi sünnitada. See tõestab, et soovimatute laste saamine pole halb mitte ainult naistele, vaid samuti lastele endile ja ühiskonnale.”
Seega, ühiskonna inseneriteaduse vaates ja kuritegevusega võitlemise seisukohalt, oli Ameerika Ühendriikides 1977. aastal taastatud surmanuhltuse loogiliseks eelkäijaks samasuguse mõjuga Roe vs. Wade’i kohuotsus 1973. aastast. Lisaks tapab soovimatutele embrüotele määratud surmaotsus inimese märksa kindlamalt ära ja seda on võrreldes soovimatute täiskasvanutega palju odavam korraldada.
Feministid näevad sündimata laste tapmise teemat loomulikult esimeses järjekorras vabadusena otsustada oma keha üle. Selline on progressiusu eeldus. Kuid Ühendriikide progressismil jagub hämaraid nurgataguseid, mis teatud määral on seotud osutatud teemaga. Lähtuvalt liberaalse ühiskonna inseneriteaduse traditsioonist korraldati XX sajandi alguses Ühendriikides suur steriliseerimiskampaania, mille käigus Vermonti osariigis toime pandud õudused hakkavad alles täna avalikuks saama. Nii nagu see leidis aset paljudes teistes osariikides, nägid progressistid, kes uskusid tõsimeeli teaduse võimesse parendada Vermonti genofondi, poliitikute hulgas ja avalikkuses tublisti vaeva ning seda edukalt, 1931. aastal kehtestatud steriliseerimise seaduse nimel. Seaduse sihtmärgiks olid vaesed, maapiirkondades elavad vermontlased, Abenaki indiaanlased ja teised, keda peeti järglaste saamiseks “sobimatuks”.
Vaata SIIT
Ameerika Ühendriikide esileedi on inimhingede insener, nagu seda teavad kõik inimesed, kes on lugenud tema raamatut “Lapsi kasvatab kogu küla”. Milline võiks olla tema reaktsioon Levitt-Donohue’i teadustööle? Vastus sellisele küsimusele on tähtis, sest kui vaadata uuringu võimalikke järeldusi – sündimata laste tapmine on tõhus ühiskonna puhastamise vahend –, juhul kui selliseid mõtteid otsustavalt hukka ei mõisteta –, siis progressistide mõttelaad, mis kiitis heaks steriliseerimise, elab täies hiilguses oma elu edasi.
*Gail Sheehy kirjutab 1999. aasta lõpus avaldatud HRC elulooraamatus, kuidas HRC peale Monica Lewinsky’i skandaali ilmsikstulekut ei rääkinud president Bill Clintoniga kaheksa kuu jooksul pea sõnagi. Ta hakkas abikaasaga uuesti rääkima peale seda kui helistas viimasele ja utsitas teda äärmiselt jõuliselt Serbiat pommitama. President hakkas Serbiat pommitama 24 tunni jooksul.