Meie digioptimism on kohati ohtlikult lähedal fanatismile. Tehisintellekti ja digilahendusi üritatakse suruda kõikjale, sealhulgas meditsiinisüsteemi. Justkui piisaks andmetest ja algoritmidest, et asendada kümme aastat õppinud arste. See on ohtlik illusioon.
Teadus räägib teist keelt. Mitmed suuremahulised uuringud näitavad selgelt, et pikaajaline seotus perearsti või perearsti meeskonnaga päästab elusid. Norra registriuuring, mis hõlmas peaaegu kogu rahvastikku, leidis, et üle 15 aasta sama perearsti nimistus olnud inimestel oli ligi 25 protsenti vähem surmajuhtumeid, 28 protsenti vähem ägedaid hospitaliseerimisi ja 30 protsenti vähem valveteenuse kasutamist võrreldes vähem kui aasta nimekirjas olnud patsientidega.
2018. aasta süstemaatiline ülevaade 18 uuringust kinnitas: arstiabi järjepidevus on seotud madalama suremusega eri riikides ja süsteemides. Ka Eesti andmed toetavad sama – perearstisüsteem vähendab haiglaravi vajadust.
Digilugu ja tehisintellekt annavad informatsiooni, kuid ei suuda asendada arsti võimet näha inimest ajas, mõista tema väärtusi, ravisoostumust ja väikseid muutusi, mis jäävad andmetesse kirja panemata.
Robotid ei kanna vastutust ega loo usaldust. Tervis ei ole kiireloomuline ülesanne, mida lahendada EMO-stiilis või inimesest palju odavama masinaga.
Tervis on liiga tähtis, et ohverdada see tehisaru mogulite kasumile ja kontrollieksperimentidele. Miks peaksime usaldama lahendusi, mis kindlalt ei tööta, sest inimene on roboti jaoks liiga keeruline masin? Robotravi riskid on tänaseks tõestatud. Peale pimeda progressiusu ei ole inimeste tervise digitaalseks rikkumiseks mingit põhjendust.
Tugev perearstisüsteem ei ole minevik, vaid tuleviku alus. Teadus on odavate tehisintellekti lahenduste vastu ja inimese elu ning tervise poolt. Seekord näib teadusel õigus olevat.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 08.10.2026