Korporatistlik ühispartei süüdistab Donald Trumpi muude asjade hulgas tehnofašistliku maailmakorra kehtestamises. Tehnofašismi olemusest teeb ülevaate VVO-tööstuse politoloog Anton Šehhovtsov.
[Käesolev tõlge avaldatakse esiteks põhjusel, et tegemist on kujundliku näitega, kuidas progressistid mõtlevad ja teiseks saab sellest lugeda, milles konservatiive täpsemalt süüdistatakse.
Kuna Ameerika Ühendriikide presidendi Trumpi toetajate hulka kuuluvad maailma kõige tähelepanuväärsemad ettevõtjad, kes valdavalt on tegevad tehnoloogiasektoris, siis on selle tõttu korporatistliku süvariigi, selle propagandameedia ja valitsusväliste organisatsioonide (VVO) tööstuse olulisteks jutupunktideks süüdistused, et Trump kehtestab “tehnooliharhiat” või “tehnofašismi”.
Šehhovtsov on siinkohal suurepärane näide, kuidas liberaalide süüdistused konservatiivide aadressil on alati freudistlik projektsioon. Korporatism, mida kehastab süvariigi nukujuhtide hampelman-ühispartei, on fašismi kaasaegne vorm. Fašism ja natsionaalsostsialism on mõlemad progressistlikud vasak-ideoloogiad. Võrreldes Pisipehme, Adobe’i ja Facebooki-Twitteri tarkvara ning ühismeedia türanniaga on tänane tehnoloogiasektor tõelise liberalismi ja demokraatia kehastus. Kui tehnooligarhide otsimiseks juba läheb, siis näiteks eestlased võiks esmajärjekorras vaadata Villigute ja Tallinnate otsa. Kes kindlasti ei ole Trumpi ja konservatiivide toetajad. Prigožini libaskandaali käigus süüdistati EKRE-t koostöös Venemaaga, aga Mordoriga ajavad äri hoopis Kallased-Hallikud ja “omadele” on see lubatud tänaseni.
Šehhovtsovi tähelepanekud on paljus asjakohased, aga ta haugub täiesti vale puu all. Tõlkija]
Viimastel aastatel kui majanduses on kasvanud tehnoloogiasektori (Big Tech) osakaal räägitakse üha enam “tehnofašismist”. Mis on mõistetav. Suurte tehnoloogiaettevõtete juhtidele meeldivad autoritaarsed poliitilised tegevuskavad, nad jälestavad liberaalset demokraatiat ja [demokraatlikke] aruteluprotsesse. Neile meeldib võimu koondamine enda kätte viisil, et nad millegi eest ei vastuta. Mis kõik kutsub esile võrdluse fašismiga.
Kuid ometigi on tegemist eksitusega ja ebatäpsused on siinkohal olulised. Osutatud nähtumust eelistan mina kutsuda “tehno-oligarhiaks” ja tegemist ei ole mingisuguse Silicon Valley’i esteetikasse riietatud fašismiversiooniga. See kujutab kõigi kaasaegsete poliitiliste traditsioonide äärmuslikku katkestust ja ohtu, mis selle inimvaenulikuses jõuab isegi mõrvaliku antihumanismini, millele osutab “tehnofašismi” silt. Siiski selle fašismiks kutsumine pole mitte ainult ebatäpne, vaid see võib põhjustada ohu valestimõistmist, mille tõttu pole sellele omakorda võimalik tõhusalt vastu seista.
Järgnevalt on välja toodud kaheksa punkti, miks tehnooligarhia erineb fašismist ja miks see on sellest palju ohtlikum.
Kuid enne nende punktide juurde asumist tuleb arvestada järgmiste tõikadega.
Fašism asetab poliitilise õpetuse keskmesse kollektiivi, mida määratletakse orgaaniliselt koondunud rahva või rassina. Osutatud erilise kollektiivi tervisest ja ellujäämisest saab poliitika lõppeesmärk, millega õigustatakse äärmuslikku vägivalda kõigi nende inimeste vastu, keda peetakse ohuks, kas siis juba ainult nende olemasolu või ühiskondlike tegevuste põhjusel.
Tehnooligarhiat eristav põhimõte on puhtalt funktsionaalne ja majanduslik. See on äärmiselt individualistlik ja eitab ühiskondliku vastutust kui sellist. See käsitleb avalikku huvi takistuse, mitte kohustusena. Tehnooligarhide isiklike eesmärkide ja tehnoloogilise arengu kõrval ei peeta inimesi miskiks.
Fašism vajab igavesi sisevaenlaseid, keda määratleb nende olemus: rahvus või rass, klass, seksuaalne endateadmus, tervislik seisukord vms. Selliste inimeste tagakiusamine pole juhuslik, vaid põhimõtteline. Tervete inimkategooriate hävitamine on fašismi kollektivistliku projekti lahutamatu osa.
Tehnooligarhia vaenlaseks on juba ainuüksi idee, et poliitilistel kollektiividel on õigus teostada tehnoloogilise arengu järelvalvet ning seda piirata. Ohuks on vastutuse põhimõte iseeneses. Kuid selle konkreetsed vaenlased on funktsionaalsed ja olukorrast sõltuvad: kes iganes kujutavad teatud ajahetkel ohtu tehnooligarhide võimule. Keegi ei ole püsivaenlane, kuid keegi pole mitte kunagi väljaspool ohtu.
Fašism seisab jõulise, tsentraliseeritud ja totalitaarse riigi eest, mis sageli koondub ühe partei või juhi ümber. Riik kujutab ülimat võimu ja isikuvabadused on allutatud selle eesmärkidele. Õigused pole üleüldised, vaid neid jagatakse tingimuslikult eelisõigustega grupi sees, mida määratleb rahvuskultuuriline taust või poliitiline ustavus.
Tehnooligarhia allutab riigi enesele ja õõnestab selle tühjaks, jättes selle ilma varade ümberjagamise ja inimesi kaitsvast võimust. Alles jäetakse samas riigi sunnivõimekus. Järele jääb kest, mis sunnib inimesi kuuletuma ilma nende eest hoolitsemata. Õigused ja vabadused ei kaasne enam kodakondusega, vaid majandusliku seisu ning võimekusega. Mis on aluseks kaitstuse tellimusele, milline leping lõpeb hetkest kui inimene pole enam kasulik.
Fašism tagab eelisõigustega inimgrupile tulevikku suunatud projekti, milles kõik saavad kuuluvusrituaalide kaudu osaleda. Ideoloogia lubab sümboolset surematust, nagu näiteks rassi, rahva, liikumise ellujäämist ja see on avatud kõigile grupiliikmetele. Tulevikku, isegi kui see on uputatud verre, jagatakse.
Tehnooligarhia embab samuti tulevikku, kuid see on tagatud ainult vähestele. Kõikide teiste jaoks venitatakse olevik lõppematult pikaks. Mis kujutab lõputut, isikustatud, algoritmiliselt toodetud voogu, milles nii minevikku, olevikku kui tulevikku pole võimalik üksteisest eristada. Samal ajal tegeleb tehnooligarhia surematuse projektidega, mille hulgast leiab teadvuse digitaalse ülekandmise, inimeste bioloogilise laiendamise ja nende elu pikendamise. Kuid need on eraomand, mida saavad omale lubada ainult inimesed, kellel on majanduslikult võimalik inimlikkusest täielikult loobuda.
Viis. Fašism tsenseerib teavet, tehnooligarhia kontrollib seda episteemiliselt
Fašism “põletab” süstemaatiliselt raamatuid. See tsenseerib ideid, kunsti ja meediat, milles nähakse ähvardust fašismi ideoloogilisele või rahvuslikule projektile. Niisugune tsensuur surub inimestele peale üksmeelsuse, eemaldab eriarvamused ja koondab võimu totalitaristliku riigi kontrolli alla.
Tehnooligarhia teabekontrolli teostatakse algoritmide mudimise kaudu, mida pole episteemiliselt võimalik kontrollida. Tavalised inimesed ei tea, millist teavet lämmatatakse, surutakse kanalites allapoole või hoopis võimendatakse, ega sedagi, millise loogika järele see kõik toimub. Pole ühtegi tuvastatavat piiri, ega reeglit, mida rikkuda. Olemas on ainult probabilistlik, alalises muutumises olev omandisüsteem, mida tõhustatakse avalikustamata eesmärkide nimel, mis kvalitatiivselt kujutab episteemilise võimu sügavamat vormi kui tsensuur.
Fašistliku jälgimisühiskonna eesmärgiks on poliitilise kuulekuse ja rahvusliku, rassilise, ühiskondliku ning kultuurilise ideoloogilise puhtuse tagamine. Selline jälgimine on totalitaarse kontrolli tunnus, mille eesmärgiks on opositsiooni kõrvaldamine ja ühiskonna kujundamine vastavalt kindlale nägemusele.
Tehnooligarhia jälgib inimesi nende käitumisandmete kogumiseks, mis kujutab poliitilise ja majandusliku võimu toorainet. Selle sihtmärgiks pole “poliitilised loomad”, vaid andmeallikad kaevandamiseks. Inimkogemused, tema tähelepanu, ihad, liikumised ja suhted muudetakse ennustatavaks, kasumit teenivaks ja juhitavaks kaubaks. Seal kus fašistlik jälgimine üritab eriarvamusi kõrvaldada, üritab tehnooligarhia vaenulikkust ennetada, mis kujutab ühiskonna kontrolli sügavamat vormi.
Fašism ehitab üles kultuuri, mis kehastab selle modernistlikku poliitilist projekti, sulatades kokku revolutsioonilised püüdlused müütilise nägemusega rahvuse taassünnist. Niisugune kultuur on sügavalt estetistlik, millega poliitika muudetakse vaatemänguliseks, rituaalseks ja sümbolistlikuks poliitiliseks religiooniks.
Tehnooligarhia ei tunne vajadust kultuuri tootmise järele. Humanitaarteadused, kaunid kunstid, ajalooline teadvus kujutavad selge mõtlemise tõhusust vähendavaid takistusi. Selle asemele on toodud teadusliku fantastika loosungid, Rooma keisririigi rollimängud, kujutised ulmelisest tulevikumaailmast, mis kõik kujutab laenatud esteetika kogumit, milles puudub igasugune nägemus.
Kultuur on lahustatud sisuks, mida saab mõõta kaasatusega, mida hinnatakse mitte tähenduse, vaid tähelepanu ulatuse järele.
Fašism tegutseb äratuntavalt inimlikus mõõtkavas. Selle nägemus “uuest inimesest”, kes on puhastatud, allutatud korrale ja kollektiivselt juhitud, jääb bioloogiliselt ja ajalooliselt ikka inimeseks. Fašismi telos on inimese keskne, isegi kui selle genotsiidi, eugeenika ja totalitaarse kontrolli meetodid on ebainimlikult mõrvalikud.
Tehnooliharhia eesmärgiks on inimliigi asendamine. Seda tehisaru põhiste bioloogiliste-, ainult tehnooligarhilisele eliidile kättesaadavate liideste kaudu, mis kaotab vajaduse inimeste mõistuse järele. Liideste teel, mis ühendavad aju arvutiga. Seades horisondiks tehnoloogilise singulaarsuse (inimene muutub masinaga üheks). Tehnooligarhia on esimene poliitiline ajalooline arenguaste mille selgeks lõppeesmärgiks on inimkonna tühistamine,
Tehnooligarhiale vastupanu osutamine on keerulisem kui fašismile. Fašistide poolt tagakiusatud gruppide vahel võib tekkida solidaarsus, kuna nende vaenlase staatus on püsiv ja seda jagatakse. Tehnooligarhia alalises muutumises olevad sihtmärgid takistavad püsivate koosluste moodustamist, kuna iga grupp on eraldatud ja teised grupid ei saa aru, keda täpselt kiusatakse.
Kõige paremini aitab tehnooligarhia vastu humanism. Kinnitamine, et inimkond selle mitmekesisuses ja kollektiivsuses pole igand. Tehnooligarhia teab seda ja näeb süstemaatiliselt vaeva inimkonna ühtsuse ärahoidmise nimel. See võimendab erinevusi, süvendab vastasseise ja sageli kasutab fašismi lahendusi võimaliku ühtse vastasrinde killustamiseks.
Inimkonna kaitsmine ei ole kõnekujund. See on käesoleva ajastu poliitiline ülesanne ja demokraatia jääb ainsaks raamistikuks, millega on võimalik tehnooligarhiat vastustada.
Tõlkis Karol Kallas