Ülle Madise on ilmselt kõigist Eesti presidentidest õiguse alal kõige pädevam. Paradoksaalsel kombel on aga just tema presidendiks saamist saatnud seninägematu õiguslik nihilism.
Esiteks – õiguskantsleri ametist hiilimine.
Õiguskantsleri seadus sätestab piinliku täpsusega, millal ametivolitused lõpevad: seitsme aasta möödumisel, omal soovil tagasiastumisel (ette teatades vähemalt neli kuud!), kuuekuulise töövõimetuse, süüdimõistva kohtuotsuse või surma korral. Seadus ei näe ette ühtegi erandit Vabariigi Presidendiks valimise puhul. Ometi vaadati sellest otsesest nõudest tuima näoga mööda.
§ 8. Õ𝙞𝙜𝙪𝙨𝙠𝙖𝙣𝙩𝙨𝙡𝙚𝙧𝙞 𝙫𝙤𝙡𝙞𝙩𝙪𝙨𝙩𝙚 𝙡õ𝙥𝙥𝙚𝙢𝙞𝙣𝙚
Õ𝙞𝙜𝙪𝙨𝙠𝙖𝙣𝙩𝙨𝙡𝙚𝙧𝙞 𝙫𝙤𝙡𝙞𝙩𝙪𝙨𝙚𝙙 𝙡𝙤𝙚𝙩𝙖𝙠𝙨𝙚 𝙡õ𝙥𝙥𝙚𝙣𝙪𝙠𝙨:
1) 𝙠ä𝙚𝙨𝙤𝙡𝙚𝙫𝙖 𝙨𝙚𝙖𝙙𝙪𝙨𝙚 §-𝙨 5 𝙩ä𝙝𝙚𝙣𝙙𝙖𝙩𝙪𝙙 𝙨𝙚𝙞𝙩𝙨𝙢𝙚𝙖𝙖𝙨𝙩𝙖𝙨𝙚 𝙩ä𝙝𝙩𝙖𝙟𝙖 𝙢öö𝙙𝙪𝙢𝙞𝙨𝙚 𝙥ä𝙚𝙫𝙖𝙨𝙩;
2) 𝙩𝙚𝙢𝙖 𝙖𝙢𝙚𝙩𝙞𝙨𝙩 𝙩𝙖𝙜𝙖𝙨𝙞𝙖𝙨𝙩𝙪𝙢𝙞𝙨𝙚 𝙥ä𝙚𝙫𝙖𝙨𝙩;
3) 𝙩𝙚𝙢𝙖 𝙠𝙚𝙨𝙩𝙫𝙖 𝙫õ𝙞𝙢𝙚𝙩𝙪𝙨𝙚 𝙠𝙤𝙧𝙧𝙖𝙡 ü𝙡𝙚 𝙠𝙪𝙪𝙚 𝙠𝙪𝙪 𝙟ä𝙧𝙟𝙚𝙨𝙩 𝙩ä𝙞𝙩𝙖 𝙤𝙢𝙖 𝙖𝙢𝙚𝙩𝙞ü𝙡𝙚𝙨𝙖𝙣𝙙𝙚𝙞𝙙 – 𝙍𝙞𝙞𝙜𝙞𝙠𝙤𝙝𝙩𝙪 ü𝙡𝙙𝙠𝙤𝙜𝙪 𝙤𝙩𝙨𝙪𝙨𝙚 𝙟õ𝙪𝙨𝙩𝙪𝙢𝙞𝙨𝙚 𝙥ä𝙚𝙫𝙖𝙨𝙩;
4) 𝙩𝙖𝙝𝙩𝙡𝙞𝙠𝙪𝙡𝙩 𝙩𝙤𝙞𝙢𝙚𝙥𝙖𝙣𝙙𝙪𝙙 𝙠𝙪𝙧𝙞𝙩𝙚𝙤 𝙚𝙚𝙨𝙩 𝙨üü𝙙𝙞 𝙢õ𝙞𝙨𝙩𝙫𝙖 𝙠𝙤𝙝𝙩𝙪𝙤𝙩𝙨𝙪𝙨𝙚 𝙟õ𝙪𝙨𝙩𝙪𝙢𝙞𝙨𝙚 𝙥ä𝙚𝙫𝙖𝙨𝙩;
5) 𝙚𝙩𝙩𝙚𝙫𝙖𝙖𝙩𝙖𝙢𝙖𝙩𝙪𝙨𝙚 𝙩õ𝙩𝙩𝙪 𝙩𝙤𝙞𝙢𝙚𝙥𝙖𝙣𝙙𝙪𝙙 𝙠𝙪𝙧𝙞𝙩𝙚𝙤 𝙚𝙚𝙨𝙩 𝙨üü𝙙𝙞 𝙢õ𝙞𝙨𝙩𝙫𝙖 𝙠𝙤𝙝𝙩𝙪𝙤𝙩𝙨𝙪𝙨𝙚, 𝙢𝙞𝙡𝙡𝙚𝙜𝙖 𝙤𝙣 𝙚𝙩𝙩𝙚 𝙣ä𝙝𝙩𝙪𝙙 𝙫𝙖𝙗𝙖𝙙𝙪𝙨𝙠𝙖𝙤𝙩𝙪𝙨𝙡𝙞𝙠 𝙠𝙖𝙧𝙞𝙨𝙩𝙪𝙨, 𝙟õ𝙪𝙨𝙩𝙪𝙢𝙞𝙨𝙚 𝙥ä𝙚𝙫𝙖𝙨𝙩;
6) 𝙩𝙚𝙢𝙖 𝙨𝙪𝙧𝙢𝙖 𝙠𝙤𝙧𝙧𝙖𝙡.
Kas õiguskantsler on teatanud seaduses ette nähtud korras oma tagasiastumisest? Ei ole! See ongi õiguslik nihilism oma puhtaimal kujul – seadusi painutatakse ja rakendatakse valikuliselt, täpselt nii, nagu parajasti mugav on.
Teiseks – kandideerimine istuva õiguskantslerina.
Vabariigi Presidendi valib esmajärjekorras Riigikogu. Seega on võimalik huvide konflikt, kui õiguskantsler, kelle ülesanne on teostada sõltumatut järelevalvet Riigikogu seadusandliku tegevuse põhiseaduspärasuse üle, vajab presidendiks saamiseks samade Riigikogu liikmete poliitilist toetust. Tekib põhimõtteline küsimus, kuidas tagada õiguskantsleri sõltumatus? Eriti olukorras, kus tema edasine karjäär sõltub nende poliitikute otsustest, kelle tegevuse üle ta peab järelevalvet teostama.
Võimalikule huvide konfliktile on tähelepanu juhtinud ka õigusteaduste professor Madis Ernits.
Kolmandaks – presidendivalimiste kurikuulus „linnuke“.
Vabariigi Presidendi valimise seadus nõuab hääletamissedelile risti. Ei linnukest, ei poolikut kriipsu ega kahte kuskil lõpmatuses lõikuvat sirget, vaid üheselt mõistetavat RISTI.
Selle asemel et reeglitest kinni pidada, hakati valimistel otsima otsitud ettekäändeid, miks võiks linnukest risti pähe võtta. Jõuti isegi sellise demagoogiani, et seaduses polevat ju risti mõistet eraldi defineeritud!
See ongi õigusliku nihilismi tippteos: selge seadusemõtte asendamine põhimõttega, et kõik, mis pole sõnaselgelt keelatud, on lubatud. Kui vaja, väänatakse kas või kõige elementaarsemad mõisted tundmatuseni kõveraks.
Kõige piinlikum on aga see, et kogu selle juriidilise akrobaatika käigus tõstetakse Kadriorgu inimene, kellelt võiks tema senise ametikäigu ja õigusalaste teadmiste põhjal oodata just kõige suuremat austust seaduse sõna ja mõtte vastu.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)