Euroopa ja kogu Lääne massimigratsioonil on oma lugu. Tegelikult on inimeste ränne turvalisuse ja parema elu otsingul üsnagi loomulik asi, ainult et “liberaalne demokraatia” on selle suutnud üdini äraspidiseks muuta.
Klassikaline ränne on alati olnud selline, et migrant tuleb uuele kodumaale, alustab nullist, tõestab ennast vastuvõtjatele, töötab ennast üles ja saab tasuks kodakondsuse. Juba pool sajandit on läänelik maailm aga loonud migrantidele priiskava vastuvõtu, kus nood ei taha ega peagi ühiskonda sulanduma ning suurtes migrandikogukondades saab jätkata elu, millise eest sageli ka kodumaalt lahkuti.
1960.-1970. aastate migrandid sulandusid ühiskonda, sest neid oli vähe ja nad pidid seda tegema. Hea näide on Saksa sarja “Kutsuge Cobra” politseinik Semir, kes on vist türklane. Kui aga Lääne-Euroopas lubati migrantidel pered järele tuua, algas allakäik: esiteks tuli suuri peresid hakata sotsiaaltoetustega aitama ja teiseks, suured omakeelsed kogukonnad võimaldavad elada riigis nagu kodumaalgi, vastuvõtjamaa ühiskonda sulandumata. Nii hakkaski integratsioon migrantide arvu suurenedes üha vähem toimima.
Sellisel arengul aga on ülimalt negatiivne tulem: elatakse kodumaa reeglite järgi ja taaselustatakse näiteks äärmusislamlikud meeleolud, religioon, kombed, uskumused, mentaliteet, kõik jääb kodumaiseks, aga seejuures täiesti teistsuguses, sageli vastupidises keskkonnas (islam versus läänelik vabadus). Sealt ei saagi muud peale konfliktide tulla.
Kõige hullem aga ongi see, et Lääne liberaalne ühiskond töötab integreerumisele ise aktiivselt vastu. Kunagi tulid Kolmanda maailma inimesed Läände vabaduse, kodanikuõiguste ja demokraatia järele, see oli tõeline ideaal. Kui nad nüüd Läände jõuavad, ootavad neid ees homoparaadid, noored, kellest ei saa aru, kas nad on poisid või tüdrukud, mingid heaoluühiskonna loomakaitsjad ja veganid, kliima nimel lastest loobujad… kõik see on Kolmanda maailma inimesele veelgi reljeefsem vastuolu oma kodumaa reeglistikuga.
Väljaspoolt liberaalset Läänt tulevad migrandid on täiesti teisest maailmast pärit. See maailm on patriarhaalsem, religioossem, traditsioonilisem. Islami kohta öeldakse, et see pole mitte ainult religioon, vaid ka elulaad ja et prohvet Mohamed on kui pereliige. Nende kodumaal käivad ka muidu ilmalikult elavad inimesed mošees – ja tulles kaasaegsesse liberaalsesse maailma, põrkavad nad kohe kokku ateistliku ja nihilistliku maailmaga. Võimalik, et väikest osa nooremaid migrante see maailm paelubki, aga enamust ajab see oksele ning ajapikku, kui mitte kohe, tuleb põlgus.
See on põlgus sellise moraalitu, liigvaba, ebaeetilise, kõikelubava, traditsioone lammutava maailma vastu. Põlgus takistab varsti seadustest kinnipidamist, vastupidi, neid rikutakse mõnuga, et seda põlgust välja näidata. Mõne aja pärast tahetakse tagasi oma maailma, aga ei pöörduta mitte koju, vaid tuuakse oma kodune maailm uude asukohariiki. Ja kui tulevad takistused, lahendatakse need ka noa, pommivöö või Kalašnikoviga. Sügavusklikke moslemeid ei takista seadustega vastuollu minek vähimalgi määral.
Miks peaks Marokost emigreerunud mosleminooruk, kes elab Pariisis sotsiaaltoetuste peal ja unistab samasugusest majast ja autost, nagu on prantslastel, olema viisakas siniste juuste ja ninarõngaga lesbist ja marufeministist marksistliku ülikooli naistudengi vastu, kes tuleb oma mugavast korterist ja suundub ülikoolilinnakusse kliimaprotestile? Ta pigem tõmbab neiu raudteejaama paviljoni taha ja vägistab ta, sest lugupidamist see noor naine temas ei ärata ning sooideoloogiast koos jah-seadusega on tal suva.
Moslemimigrandid näevad ruttu ära liberaalse maailma vastuolud ja hakkavad neid ära kasutama. Nad loobuvad mingil ajal pommidest ja võtavad võimu demokraatlikult üle. Nad kasutavad geisid Palestiina-protestidel ära, kuigi kodumaal viskavad neid katustelt alla. Nad peidavad oma naised burkade alla, sest näevad, et Lääne feministid neid kaitsta ei julge. Nad näevad ära kõik Lääne liberalismi nõrkused ja kasutavad neid nende endi vastu. Prantsusmaa, Rootsis, Saksamaal ja mujalgi heidavad nad ühte vasakäärmuslastega – ja arvake, kellel nad pärast šariaadiseaduste kehtestamist esimesena kõri maha võtavad?
Lääne liberaalne mehhanism on uskumatult naiivne – islamismi ekspordi ja massimigratsiooni edendamisega ei saa olla ühtegi varianti, et nad sellest ühiskonna muutmisest kuidagi iseendana välja tuleksid. Aga nad on pimedad ja vaenlased kasutavad seda ülimalt osavalt ära. Alloleva kaart näitab ära, mis aastast on Euroopa riikides sisserändajaid rohkem kui põliselanikke.
Rootsi Remigratsiooni Instituut (IFR) on välja töötanud matemaatilise mudeli, mis prognoosib, kus ja millal võib erinevates Euroopa riikides sisserändajate arv ületada kohalike elanike arvu. Kui praegused trendid jätkuvad, on Šveits selles nimekirjas esimene riik, millele järgnevad Belgia, Saksamaa ja Austria.
Uued Uudised
