Lähiajal tehakse kaks otsust, mis mõjutavad Eesti maaelu aastakümneteks. Avalikul väljapanekul on üleriigiline planeering „Eesti 2050“, mis paneb paika, kuhu peaksid tulevikus koonduma inimesed, töökohad ja teenused. Samal ajal valmistatakse ette järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi rahajaotust, mille esimeses etapis on Eestile kavandatud ligikaudu 5,5 miljardit eurot.
Mõlemas räägitakse regionaalsest tasakaalust ja maaelu arengust. Kui need kaks aga kõrvuti panna, ei lähe sõnad ja teod päris kokku.
Planeeringu keskne mõte on „tugevate keskuste Eesti“. Eeldatakse, et kui keskused tugevnevad, võidavad sellest ka ümberkaudsed külad. Samas arvestatakse üleriigilise planeeringu suunistes, et hajaasustuses võib kõige olulisematesse sihtkohtadesse jõudmine võtta kuni tunni.
Keskusi on vaja. Aga keskuse areng ei too iseenesest külla tööd, poodi ega bussi. See lihtsalt eeldab, et maainimene sõidab järjest kaugemale.
𝐊𝐚𝐬 𝐫𝐢𝐢𝐤 𝐬𝐨𝐨𝐯𝐢𝐛 𝐦𝐚𝐚𝐩𝐢𝐢𝐫𝐤𝐨𝐧𝐝𝐚𝐝𝐞 𝐚𝐫𝐞𝐧𝐠𝐮𝐭 𝐯õ𝐢 𝐩𝐞𝐚𝐦𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐬𝐞𝐝𝐚, 𝐞𝐭 𝐦𝐚𝐚𝐥 𝐞𝐥𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞𝐝 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐡𝐚𝐤𝐤𝐚𝐦𝐚 𝐬𝐚𝐚𝐤𝐬𝐢𝐝?
Planeering üksi maaelu ei edenda. Sama oluline on see, kuhu riik Euroopa toetused suunab. Kui eesmärk on vähendada piirkondlikku ebavõrdsust, peaks see kajastuma ka kohalike teenuste, ettevõtluse ja kogukondade rahastamises.
Ligi 38% Euroopa toetustest on kavandatud põllumajanduse, maaelu, metsanduse ja kalanduse valdkonda. Suur osa sellest on aga põllumajandustoetused. Need on vajalikud, kuid põllumajanduse toetamine ja maaelu arendamine ei ole sama asi.
Eesti LEADER Liidu analüüsi järgi taotleti kohaliku ettevõtluse ja kogukondade toetamiseks 140 miljonit eurot, esialgses jaotuses on 43,6 miljonit. Kohalike teenuste arendamiseks sooviti 163 miljonit, kavandatud on 75 miljonit. Need ei ole lõplikud summad ja osa raha jagatakse hiljem. Kuid vahe on piisavalt suur, et küsida, kui tõsiselt maaelu eesmärki võetakse.
Inimesele, kelle kodukohas pannakse kinni viimane pood või kool, ei ole lohutuseks järjekordne investeering maakonnakeskusesse. Iga kadunud teenus annab ühe põhjuse vähem jääda ja teeb järgmise sulgemise lihtsamaks. Nii saab riik korraga rääkida maaelu arendamisest ja teha otsuseid, mille koosmõjul maaelu hääbub.
Maal on ettevõtlikke inimesi, elujõulisi kogukondi ja paiku, millel on tulevik. Nad ei oota, et riik kõik nende eest ära teeks. Nad ootavad, et riik ei muudaks kodukohast lahkumist lihtsamaks kui sinna jäämist.
Tegelikult saaks asju korraldada ka teisiti. Alustada võiks üsna lihtsast põhimõttest, et Euroopa raha jagamisel lepitakse kohe kokku, milline osa peab jõudma ka väiksematesse linnadesse, alevikesse ja küladesse. Suuremate investeeringute puhul tuleks vaadata, kas sellest paraneb ka kaugemate piirkondade inimeste igapäevaelu, tekib töökohti või säilivad vajalikud teenused. Tulemusi tuleks hinnata seal, kus inimesed päriselt elavad, mitte piirduda maakonna keskmiste näitajatega, mille taha võivad väiksemate kohtade probleemid lihtsalt ära kaduda.
Rohkem võiks usaldada ka kohalikke kogukondi, kes teavad ise kõige paremini, mida nende piirkonnas vaja on. LEADER on selleks juba toimiv näide.
Hea uudis on see, et kumbki valik pole veel lukus. ÜRP 2050 avalik väljapanek kestab 4. novembrini ja Euroopa rahastuse üle alles peetakse läbirääkimisi. Praegu saab veel nõuda, et ilusad eesmärgid muutuksid mõõdetavateks kohustusteks.
𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐯𝐢𝐤 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐚𝐢𝐧𝐮𝐥𝐭 𝐭𝐮𝐠𝐞𝐯𝐚𝐭𝐞 𝐥𝐢𝐧𝐧𝐚𝐝𝐞 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢. 𝐒𝐞𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐛 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐞𝐥𝐮𝐣õ𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐚 𝐥𝐢𝐧𝐧𝐚𝐝𝐞 𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥 𝐣𝐚 𝐧𝐞𝐢𝐬𝐭 𝐤𝐚𝐮𝐠𝐞𝐦𝐚𝐥.
Maarja Maranik
Üleriigiline planeering „Eesti 2050“.
