Eestiski armastavad liberaalid ja vasakpoolsed rääkida sellest, kui sallivad, armastavad ja arusaavad nad on, kuid ajalugu meenutab midagi muud.
Nimelt sai liberalism alguse Suure Prantsuse Revolutsiooni verepulmast. Verd ei valatud ainult Bastille`i vallutamisel ja barrikaadidel, vaid kõige vulisevamad vereojad tulid giljotiinide juurest, kus Robespierre`i ja Dantoni jakobiinid hukkasid Prantsuse aristokraatiat, seda just nii, nagu kavandab Indrek Tarand kuklalaskudega.
Võib ju rääkida Prantsusmaa kuningavõimu allakäigust või vabadusideaalist “Vabadus, vendlus, võrdsus”, kuid kui miski saab alguse massihukkamistega (arvatakse, et giljotiinide all hukati umbes 40 000 aadelkonna esindajat, meest ja naist), siis ei saa see õige olla. Midagi ilusat ei rajata kontidele ega kasteta verega. Kui seda tehakse, ei sünni midagi õilsat.
Seda on näha ka kaasaegsest “liberaalsest demokraatiast”: sõnavabadus lämmatatakse vihakõneseadustega, mille alusel saadetakse näiteks Suurbritannias kümneid tuhandeid “vale” sõnakasutuse pärast türmi. Euroopa Liidus luuakse totalitaristlikku jälgimisühiskonda, ikka “liberaalse demokraatia” sildi all – Saksamaal kavandatakse näiteks migratsioonivastase AfD keelustamist. Kaugel need giljotiinidki on – Prantsusmaal toimub juba islamistlik-marksistlik revolutsioon “õpilasprotesti” sildi all.
Vasakpoolsetega, keda esindavad ka Eesti sotsid, on lugu veel hullem – kas keegi teab mõnda marksistlikku revolutsiooni või sotsialistlikku ühiskonda, kus inimesed oleksid õnnelikult elanud? Nõukogude Liit, Hiina, Kampuchea, Kuuba, Venetsueela, Nikaraagua – ikka jõuab asi vanglate ja mahalaskmisteni, punakhmeride puhul tarandlike kõplalöökideni kuklasse. Pole mingit alust arvata, et Prantsuse vasakpoolsete või Eesti sotsidega teisiti läheb, pigem on krahh ette teada. Ka Rootsi sotsiaaldemokraatide võimutsemine lõppes normaalse riigi hukkumisega.
Muide, ka Hitleri partei nimi oli Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Kui nad ka Saksa kommuniste hävitasid, siis konkurentide, mitte vastastena, nagu Stalin hävitas esseerid ehk sotsialistid-revolutsionäärid, ja menševikud ehk Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei mõõduka tiiva.
Seepärast ei maksa uskuda ka Eesti sotse, kui nad kaitsevad homosid, naisi ja sisserändajaid. Kui marksism pettus proletariaadis, kes kujunes kaasajal senise varatu töölisklassi asemel pigem ühiskonnakihiks, kel oli juba midagi kaotada, siis valisid uusmarksistid uuteks revolutsioonilisteks klassideks naised, (seksuaal)vähemused ja migrandid.
Seega kui sotsid võitlevad naiste õiguste eest, siis ei taha nad mitte õnnelikke naisi näha, vaid soovivad neid saata barrikaadidele kuulide alla. Migrandid on jõud, kellega saab kogu ühiskonna hetkega kaosesse paisata (nagu praegu Prantsusmaal) ja homosid saab alati esitleda kui tagakiusatud vähemust.
Liberaalid ei ole “heade poolel” ja vasakpoolsed veelgi vähem, nad ihkavad kaost. Muide, ka Žirinovski nimetas Venemaal oma partei liberaaldemokraatlikuks.
Uued Uudised
