Osalesin teisipäeval Riigikogus toimunud arutelul „Vaimu ja võimu dialoog Toompeal V“, mille teemaks oli demograafiliste muutustega kohanemine. Muret tekitas, kui vähe räägiti demograafilise kriisi käsitlemisel eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisest. Peale minu tõi põhiseaduse preambula ja Eesti riigi põhieesmärgid arutellu rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.
2025. aastal sündis Eestis kõigest 9240 last. Statistikaameti rahvastikuprognoos eeldab ligikaudu 4000 inimese suurust positiivset rändesaldot aastas. See tähendaks 60 aasta jooksul arvestuslikult ligi veerand miljoni inimese suurust kumulatiivset netosisserännet. Sellest hoolimata prognoositakse Eesti rahvaarvu vähenemist 2085. aastaks ligikaudu 1,2 miljonini.
Oma sõnavõtus rõhutasin, et juba sündinud väikeseid põlvkondi ei saa me enam suuremaks muuta. Küll aga saame teha otsuseid, mis aitavad Eestil demograafiliste muutustega toime tulla, loobumata seejuures oma rahvuslikest eesmärkidest.
Selleks tuleb leida vastused kolmele põhiküsimusele: kuidas vähendada väikeste põlvkondade mõju Eesti majandusele, avalikele teenustele ja riigi toimimisele?; kuidas suurendada sündimust, et rahvastiku vähenemine ei jätkuks senises tempos?; kuidas tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine olukorras, kus sisseränne muudab rahvastiku koosseisu?
Näen selleks kuut olulist tegevussuunda.
Esiteks tuleb suurendada majanduse tootlikkust. Automatiseerimine, robotiseerimine ja tehisintellekt võimaldavad väiksema tööjõuga rohkem ära teha. Eesti majandus peab liikuma odavale tööjõule toetumiselt kõrgema lisandväärtusega tootmise poole.
Teiseks tuleb paremini rakendada olemasolevat tööjõudu. Vanemaealistele tuleb pakkuda paindlikke töötamisvõimalusi, ümberõpet ja tervist toetavaid teenuseid. Noortele soodustama tööturule sisenemist.
Kolmandaks peame hoidma elu Eesti maapiirkondades. Rahvastiku vähenemisega kohanemine ei tohi tähendada väikekoolide sulgemist, tervishoiuteenuste koondamist ja maaelu järkjärgulist väljasuretamist. Kui riik kaotab piirkonnast kooli ja vajalikud teenused, sunnib ta ise noori peresid lahkuma ning süvendab demograafilist kriisi.
Neljandaks tuleb panustada tervena elatud aastatesse. Ennetav tervishoid, taastusravi, kodulähedased teenused ja uued hooldustehnoloogiad aitavad vanemaealistel kauem iseseisvalt toime tulla ning vähendavad survet tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile.
Viiendaks on demograafiline kriis ka riigikaitseline küsimus. Väiksemad sünnipõlvkonnad tähendavad tulevikus vähem ajateenijaid ja reservväelasi. Seetõttu tuleb investeerida kaitsetehnoloogiasse, tõhusamasse väljaõppesse ja laiapindsesse riigikaitsesse.
Kuuendaks ei tohi rahvastiku vähenemisega kohanemine tähendada sündimuse suurendamise eesmärgist loobumist. Juba sündinud põlvkondi ei saa suuremaks muuta, kuid saame kujundada tingimused, kus noored pered julgevad lapsi saada ja kasvatada. See eeldab perede majanduslikku kindlustunnet, taskukohast eluaset, kättesaadavaid haridus- ja tervishoiuteenuseid ning riigi järjepidevat perepoliitikat.
Eesti põhiseadus ei sea meie riigi eesmärgiks lihtsalt teatud arvu elanike säilitamist. Selle keskmes on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Meie eesmärk ei saa olla üksnes Eesti kohandamine kahaneva ja vananeva rahvastikuga. Peame looma tingimused, kus ka väiksemad põlvkonnad suudavad tagada Eesti heaolu, kaitsevõime ja rahvusliku kestmise. Samal ajal tuleb teha kõik selleks, et tulevased põlvkonnad oleksid arvukamad.
Kui demograafilise kriisi lahendamisel ei peeta enam oluliseks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade, kaotab kogu arutelu Eesti riigi tuleviku üle oma põhiseadusliku lähtepunkti.
Loodus tühja kohta ei salli. Kui eestlased oma rahvuse kestmise eest ei seisa, täidavad tühjaks jääva maa teised rahvad, kellel on oma keel, kultuur, väärtused ja eesmärgid.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)