Vandeadvokaatide Paul Kerese ja Andri Rohtla koostatud ja Põhimõtte Koja avaldatud raport „Teekond jälgimisühiskonda? Isikuandmete kogumine ja kasutamine Eesti riigis“ analüüsib riiklike andmekogude toimimist, ametiasutuste juurdepääsu isikuandmetele, andmete kasutamist riskipõhises järelevalves ning salajast teabe kogumist.
Värske raport leiab, et Eesti ei ole veel päris jälgimisühiskond, kuid riigi kasvav võime koguda, ühendada ja kasutada inimeste andmeid sisaldab mitmeid jälgimisühiskonnale iseloomulikke riske. Raporti autorite hinnangul ei ole andmete kasutamise läbipaistvus ja sõltumatu kontroll arenenud sama kiiresti kui tehnoloogilised võimalused.
Autorid toovad ühe probleemina esile erinevate andmekogude koosmõju. Registrid võivad eraldi täita põhjendatud andmekogumise ülesandeid, kuid nende andmete ühendamisel saab luua inimese kohta väga detailse tervikpildi. Samal ajal on regulatsioon ja järelevalve suuresti registripõhine ning puudub selge vastutus eri allikatest pärinevate andmete koondkasutuse eest.
Põhimõtte Koja eestvedaja Ott Lumi sõnul tuleb riigi andmekasutust käsitleda senisest selgemalt poliitilise vastutuse küsimusena. „Tehisaru ajastul muutub riigi käsutuses olevate andmete hulk ja nende kasutamise lihtsus väga kiiresti. Mida rohkem riik inimese andmeid kogub, seda selgemad peavad olema selle teadmise kasutamise piirid ja arusaadavam kontroll nende piiride üle. Salajasus võib mõnel juhul olla vajalik, kuid see ei saa tähendada kontrolli puudumist. Digiriik püsib usaldusel ja usaldus peab olema kontrollitav.“
Samuti leiavad autorid, et tugevdamist vajab kontroll julgeolekuasutuste salajase teabehanke üle. Raport tõstatab küsimuse, kas kõige suurema põhiõiguste riivega tegevuste lubade, dokumenteerimise ja sõltumatu järelevalve kord on Eestis piisavalt tugev.
Ühtlasi tehakse ettepanek kehtestada tundlike andmete päringutele ühtsem põhjendamise ja logimise kord, laiendada inimese võimalust näha tema kohta tehtud päringuid, tugevdada sõltumatut järelevalvet ning muuta riigi andmekasutuse koondstatistika avalikkusele paremini kättesaadavaks.
Raporti keskne soovitus on liikuda Eesti digiriigis kontrollitava usalduse poole: riigil peab olema võimalik kasutada andmeid avalike ülesannete täitmiseks, kuid inimene peab saama olla kindel, et andmete kasutamisel on selge eesmärk, põhjendus ja kontroll.